Kollane maja

kollane maja,
nii köitev ent tühi ja kurb
sa suved sead kokku
ma saan suga tahtmatult üheks
kollane maja,
ma kuulen su akende kildude nuttu
teritan kõrvu, see kõik on nii vaikne
ja võimatu ühes
kollane maja,
ma silmi pärani sean
kui avaned keskelt, mu kodune haud
vaid maigutad suud
ja kumised tühjast
kollane maja,
ma olen pisike laps, pea kangena kuklas
ja ikka veel kuulata püüan su sõnu
nii lõikava vaikuse taustal
ma otsin end
võõraste ja omade mälestuste kuhjast
kollane maja,
ma seisan seal kaua
võtmega tugevalt pihus,
muljumas mu sõrmi
veretriibuna mu pihus
kollane maja,
ma soovin, et ma magaks
ja ei oleks
sinuga ühte meelt ja värvi.

Juulikuu lind

mu kirjade muusikas
me kohtume taas.
ma ei ole midagi uut,
ka nüüd olen juulikuu lind
ehk veidi vanem,
kuid hääl on ikka nõrk ja pelg.

siin sinu akende taga
mu tiibade sibin ja sabin.
kesk vaikust vaid paugutad ust,
et kartuses õhku ma tõuseks
ja reedaks mind konarlik lend
mu igavas inimlikkuses.

ja enne kui (m)ärkan
saab sulgede sõudeist
vaid nukker ja tolmune
taevaste tuul.

Nurkade võnked

iga hinge öös on tuhat nägu
ja sulet silmi taga kümme ust
see on üks ruum, üks tuba,
kus hingavad kuus nurka
või viis või neli
kurat teab kui palju.
aga üks on kindel -
need on päeva peidet nurgad
hämarad ja teravad augud,
mida me öösiti vaid taskulambiga
valgustada söendame.

siin meie oma unede näos
seisame küürus ja väsinult
kitsastes ja laiades nurkades,
mis liiguvad uniselt
hingamise rütmis,
nagu rahumeelse süda
või sureva hingamisaparaat
kinni ja lahti, lahti ja kinni
või nagu öökapil laiutav raamat,
mis räägib armastusest,
sõjast, surmast,
suurtest ja väikestest asjadest
või maailmast, mida me ei tunne
ei hakka iialgi tundma.
ja mille lehti me mõned tunnid tagasi
olime pööranud
ning mille kaasi
avamisel ja sulgemisel väänanud.

nii seisame keset uneruumi
tühjal pilgul, natuke ehk õnnetult,
nagu ikka magades oma voodis -
kriipsus suu ja väsinud silmad.
ja isegi ei imesta,
et nurkade võngetes
saab verest maasikamoos,
tundmatust maailmast turvaline kodu
ja armastatust Adolf Hitler.

(inspireerituna R. Fristerist)

Mõni mäng

Vihma lõpmatus sajus
sa seisad mu ees täis tähtede kuma
ma vaikin vaid, vaatan
su suveöö saledaid sõrmi,
mis liueldes
särginööpe uniselt avavad
nagu hommikupäike mu silmi.

Nüüd aegluubis laskub
su alastus läbi mu lihast
püssikuulina läbi mu luust
veel kaugemalegi
inimkeha igavikku.

Miks öö meid nõnda kõnetas
ja pimeduses pilgud põimis?
Ma olen kõigest laps
ja armastusemängu
ma julgen mängida
vaid pimedas.

Ma olen sõnatu,
nagu sõnatu olin sind esmaselt nähes -
"minu sügisene saladus" mõtlesin siis,
nii piiritu, perfektne mus helises viis

nii voolasin sügisest suvesse
ning sai sust mu päevade looja,
neis kulunud valede armude varjus,
kus kivitund pilkude mõttetus karjus

ma naersin
ja nutsin
ja nägin vaid sind

kuni sai must su nõiduse põhjata vesi
ja sinust mu keelatud tähtede maa

ning nüüd, kus ma tean -
see kõik oli tõsi
mind mälestus ründab
siin pilvede peal

jah... suvest on saanud
veel järgmine suvi
ning sinust mu õrnus ja valguse hääl,
kus õnne ja armu ja mängude nimel
ma tuhandeid aastaid häid
oleksin pime.

pole tükk aega postitanud, otsustasin mõnda aega uuemat luulet siia mitte üles riputada, et midagi mõneks ajaks saladuseks ka jätta :)
näpud sügelesid - ühe siiski valisin välja ja jagaks ka hea meelega:

Jaapanile

Maa vesi saab surematuks laineks
praguneb pind
ja pudiseb maju
kui tantsib kuu kuninganna
kuninglikku tantsu
pehkinud päikesepleki
punases varjus.

Nii see öö pimedus nurjus
venis valguseks
vihaks ja õuduseks
kuninganna sammudes.

Kas näed, meid kõnetas kosmos
ja maakera süda,
kui keerles taevase naise
tuline tald.

Nüüd oleme laibad
ses lehkavas prügises meres
me sõuame lesides kaua
siin on meie verine säng.

kes oled? kõnnid tiira-taara.
oled igas mõttes sulelise mõõtu.
räägid valjult, pigem kiunud,
nagu uhke krantsilaadne koer.

kes oled? kõnnid tiira-taara.
kukud ümber, kõmised,
sest oled õõnes
roomad, saputad vaid saba
oh õnne!
siin ju mõni samalaadne veel!

oled patust pungil jesuiit.

Naine

Ma kõnnin alati ees
Ma olen naine
mul on kaks kätt, kaks jalga
ja neli pead
ma olen alati kaine.
Ma suitsetan, kui vaja
tuldki pakun, nagu mees.
Kuid ma olen naine
mitte teeseldud ja nõrk
või põhjendamatult kõrk.
Mul on maine,
terved juuksed, kena meik
selged silmad
sirge kael
kaunid kõrvad
ja terved pluusiservad.
Ma astun kergelt
jalanõudki pole kulund
olen uus ma moodne
maailmaasjadestki tean:
tunnen Freudi, Hegelit ja Marxi
astronoomiast pean ma lugu
muusikas ma tajun rütmi
tean, et sooleussil pole sugu
kui vaja, tantsin valssi
katsun tõrgeteta pulssi
kunstivallas näen ja sujun
kirjanduses ilu tajun
poliitikastki üht-teist tean,
sest uudiseid ma loen ja kuulan
mööda linna ringi tuulan
ajan asju, olen naine
vaatan naisi, olen naine
ootan bussi, mõtlen naisest
armastusestki ma mõtlen
mõtlen kaua, arutlen ja kaalun -
kas Sina oled naine?
Mina olen.

Kaugel ja serval

Mu arguse kõledas majas,
mis metsade serval ja sees,
seal on vaikus ja õud,
on koduste helide põud.

Nõnda mõtetes kuulen
tähtede hääbunud lendu
mu taevaste tinglikus toas,
mis kasvab ja kogub,
siis hääbub ja kaob,
nagu kopsudes mühisev õhk.

Nii köidikuis kinni,
ma saatana sõlm,
ei hargne ma lahti.
On kauge ja külm.

Nii, nagu kästi

Tule, armas
Vaata, ära oota.
Kõnni veidi veel, veidi lähemale.
Naerata, aga mitte liiga palju.
Olen tõsine, ma nalja ei mõista.

Tule homme jälle ja siis veel ja veel.
Tule siis juba.
hallikas väsinud nägu!
Ma naeru ei näe, palun naera!
Oled tõsine, sa nalja ei mõista.

Tuleme koos, tuleme vastamisi
mina siit ja sina sealt
naerame koos, naerame hästi.
Räägime kaua ja kulgemisi
räägime hästi
räägime nii, nagu kästi
nagu viisakus võõrast õpetab
nagu hea komme talitab.
Kõnnime koos, küljed vastamisi
nagu naaber naabriga,
nagu koer koeraga.
Ikka küljed vastamisi
mäletame aega, ootame koos
ja vaatame
siis kõnnime ja peatume
kättki surume.
Ootame suve,
sügist ja talvegi.
Kevadegi näeme ära.
Vahel jälle kohtume
ja naerame ja räägime
kaua ja hästi,
nii nagu kästi,
nagu viisakus võõrast õpetab.
Räägime kuni sureme
kuni süda veel taob rütmi
räägime vähem, ent hästi.
Hauas veel ehk naeramegi
naerame vähem, ent hästi.
Nii nagu kästi,
nagu surm surnut õpetab.
Naerame siiani
kevadel ja suvel
talvel ja sügiselgi
elasime hästi, sureme hästi
nii nagu kästi.

ma linnas
teedel ja lombivetel.
siin on sudu, unisuse udu.
puude ladvast maja taha
kuulen väsimuse hüüdu
teatud vabanemispüüdu
ma tunnen.
meri on kaugel
ta kastab
ja kasvab
ja taandub jää
minu esiõue teedel
asfaltpinna praos,
maapinna vaos.

aga siin lähemal,
veel lähemal-
minu enda maos
ei ole meri, siin on kaos
siin on vesi
siin on veri
veidi seedimata sobra,
käputäis ka täheteri
ammust armuajast,
mäletad, selles väikses kesklinna majas.
olin mina, olid sina
mõni tühisemgi naaber,
mis nüüd kõik on justkui
unustuse kajas.

-mida sa enne ütlesid?
-mis mida? see oli pigem "keda", veel täpsemini "kellest".
-aga "kellest" ei saa ju ütelda?
-ei saa ja pealegi ongi ütlemine liiga lihtne ja mahub ainult paari hetke..
-siis saab "kellest" rääkida? räägi "kellest"!
-rääkida ma oskan ainult sellest "kellest", keda tegelikult ei ole.
-kuidas sa saad rääkida "kellestki", keda ei ole olemas?
-no..on ikka olemas, ta on lihtsalt teistsugune.
-kas sulle siis ei meeldi teistsugune "kelle"?
-ma ei tea.. ma pole teda otsinud, õigemini pole kohanud.
-kas ta siis peidab ennast?
-ma ei usu, ma arvan, et ta on koguaeg kuskil siin, ma ei tunne teda lihtsalt ära.
-kas niimoodi keeruline ei ole?
-mismoodi?
-no kui sa ei tea ja ei tunne...
-ma ju tunnen. lihtsalt seda "kellet", kes mulle meeldib..
-kas siis nii on hoopiski lihtsam?
-vist küll..
-misasi on lihtsam?
-...armastada?

silmad sibavad maast üle,
jäävad päikse poole läikima
tahavad mu jätta
rannale pimedaks.
eemal kõrkjate naer
summutat' pila -
ei erista sõnu
ega võngete võimu.
tallaalust vaid tajun,
ma meelteta mask.

avalikust avarusest
seinte taha voodisse
poeb esmaspäeva väsimus

ja homse päeva küsimus
näib kauge, musta Hiinana

0,5g pilku = 42kg ilusat liha

nokk kinni, saba lahti
saba kinni, nokk lahti

oleneb tujust

mu unenäos on kolme jalaga koer,
kes uriseb üht kuuldud lugu
ja piidleb minu hõbedasi kette
kui ma käte jõuga peletamas udu

ma ärkan ja naeran,
sest hommik jõuab unest ette
ning kadunud on koer ja udu
ainult sinaka teki vahelt
paistab kolm kuldset nägu.

Olen valvur kahe vaguniga laevas
tuletikkudega peletan ma lainet
ja hävitada püüan tormi mainet

kui vaja olen laskur
vaid ühte kuuli osavalt ma valdan
lasen kirikukella tornist alla

olen osav, olen nagu leidur
leiutan ja leian kõike, mida vaja
banaanikoortest ehitan ma maja

vahel olen nagu päris kala
kaon tükiks ajaks vee alla ära
upun peaaegu ära, siis teen kära

vahel olen keegi, kes on hirmus
olen madu, rooman mööda tube
tantsin sabaotsal valssi, neelan nuge

kaugustes peegeldub maa
maa, mis täis on hägusaid pilvi
ja minu mõttemõrudaid silmi
tule ja loe
see on nagu raamat,
mida lugeda mõistab vaid meel,
mis räägib minuga sama keelt
mitte eesti keelt
vaid seda meie keelt
mille sõnad on nopitud
meie ühiselt teelt.