seal me olime -
paneelsete majade vaikivas varjus
tuhastund vigade urnide keskel.

me vaatsime uude
ja lootsime,
et jagatud õnn meie õmmeldud armust
ei lahku me õrnadest põimitud sõrmist
kui lahkubki, siis mitte täna -

aega on,
me naersime
ja uinusime ainult üheks päevaks.

väsinud mu hääl ja sinu silmad, mis mind taevast vihmapilvedena vaatavad. näed, nad saavad tormide uduks ja mälestuste vereks meie võimatus ja võitlemata võidus, mida kunagi ehk polegi olnud. nüüd ma vaatan maha, nagu vaatab kerjus. ma olen tiibadega kala, ujun lenneldes su ümber. ma olen igatsuse kriiksatav äng. oma klaasiklirinaga kildudes ma moonutan su varisenud nägu ja kajan kohinaga kaua, kaugele ja kõrgele: "kaotage taevas, mu nõrkuste katus, meie kokkusuland patus!"

millest sa mõtled
kas sa mõtled
kui ma sinu nime ütlen
kas kajab see läbi betooni
läbi maa jääkirme vahelt alla
paganate poole
väriseva hääle vibratsioon
miks kaevasin su alla
matta oleks võind sind taeva
pea alaspidi ripun - pilvi kaevan
kas näed sealt alt
kuidas vatitükid langevad?
ei see pole lumi, surmast külmand vesi.
vaid pehme taevaaur
ma tean, et seal sa lesid
mitte nagu praegu
ma ju näen
läbi maa ja nõrgund vihmavee
nagu mälestustekaevu
ma ju näen
sind rohukõrtel kõndimas
mitte ainult unes
vaid veel lähemal
mu akna taga, ukse ees
silmad vees

Klassis vahel satun vaatama ma armatuure
üks, kaks, kolm, neli
korda neli -
kuusteist laelampi
Imelik, kuid midagi meenuma mul hakkab meist,
kuidas lihtsalt jälgisime teineteist
või tundus mulle lihtsalt nii?
Naiivsusest? Või mõjus saatuslikult nikotiin.
No teate küll -
noor teismeline lihakeha, pulbitsemas maailmaviha
kõigi staatust muuta proovisin
ja soovisin, et sa mind tahaks.
Issand jumal, süda läheb pahaks!
(Nagu nälkjas mädaõuna peal, sust leida tahtsin veel mõnd magusamat kohta)

üks, kaks, kolm, neli
korda neli -
kuusteist vallutavat tanki
nüüd me lihtsalt pommitame teineteist
ma kindlalt tean,
seda ütleb vaist ja ühiskond
ja kasvõi sadakümme võõrast naist ja meest.
Minu kord on sihtida,
kaduge mul eest!

Seisin parasjagu linna tänaval sajus, bussi ootamise asjus, kui sa vihmalombina musse kingatalla kaudu otsustasid tungida. Tundus, nagu oleks kostitanud sa mind rummiga või lämmatanud kondoomikummiga. Ilmselt vajusin ma vatti või mis veidi hullem - kaamli tatti, kus keegi kummaline kummitus mu hääle sootuks summutas ja mu kindla meele kummutas - ta näitama mul hakkas pilte, külge kleepis roppe silte - ta tembeldas mu valetajaks, sitaks maletajaks, kes sult alati saab šahhi-matti, räigelt kotti.
Sel hetkel jämedalt mul viskas üle: "kes kurat sina üldse oled, kummilinna kummitus või tatist vati ummistus, pealekauba ilgelt kole." Olgugi ma vahel valetaja, vilets maletaja, kuid minu vead ja nõrkused on tihtilugu mitut puhku uhkemad kui mõne mehe kõrkused.

tunnen su ära ka siis, kui ma sind ei näe. trammi käsipuult, rahva vahelt leian ainult su käe. tundub, et ka sul on majanduskriis, sest su muidu puna-keevalised küüned (nagu põlev Pariis), on räiged, nagu üle keenud riis. ok, mis siis. hea küll, keeran silmad sissepoole. issand jumal, on siin kuskil vabu toole??? paluks mitte päikse poole, et see minu nilbeid mõtteid akna peale sulatama ei hakkaks, ma usun et see haigus küll nüüd nakkaks.
näe, ongi peatus, lähme maha. näed mind, oled räiges raevus. ilmselt hakkas sulle silma minu veatus.
ongi kõik.
aa, foorini me teeme võidu, no kuidas siis muidu.

kes üldse julgeb mõelda sust või vaadata su koduust. sa pritsid ainult kust. teeme nii, et sa oled lihtsalt must, üks värv. musta pastakaga veatud arv, padja peal üks juuksekarv, mis öösiti mu haavatavas poosis, hingamise virtuoosis tahab tulla mulle sinna kuhu pole vaja, näiteks suhu. seab end kahe hamba vahel häälde (idast läände) ja mu hingeõhu liikumise kiik paneb mängima sind üht õudset viit, mis mind unenägupidi ära vedama seab siit sinna, kuhu ma ei taha minna.

ma lugesin, et unenägu on teine reaalsus. täna hommikul silmi lahti tehes hakkasin ma kohe armastama seda reaalsust, mis ümbritseb mind siis, kui ma tõusen. mul on nimi, seintel on fikseeritud kõrgus, tubadel on tuntud nägu ja sina oled lihtsalt sina, sama kaugel kui alati.

kas sa näed
kuidas mu mälu kogumikus
nüüdseks võõra kitsas käsi
mitut lehte ülla teona
süütamagi kipub

aga minus ikka ripub
mõni värdlik emotsioon,
(meie sinitaeva maailmas)
mis sind vahel
paneb tundma, et sa oled
pisike kui vakuool.
ja mina mürkjas metanool.

(palun vabandust)

Emil Tode "Piiririik"

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha kui sa siin oleksid?”

Romaan “Piiririik” on kirjutatud kirja vormis, kellelegi, kes kõigub reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Lugedes tekkis tunne, et seda erilist isikut, kellele kirja kirjutati, on võib-olla kuskil kohatud, ei tea siis, kas unenäos, unistustes või mõnes kohvikus, kus temast on looma hakatud kedagi erilist ja vajalikku, kedagi kellega rääkida ning keda mõnes mõttes oma kaitseingliks pidada. Ilmselt sellest ka kirjasaaja salapärane nimi Angelo. Angelo, ainuke kellele kirja kirjutaja oli usaldanud oma loo, ainuke, kes seda vääris või mõista tahtis. Kuid ka tema oli kirja kirjutaja võimuses, ka teda ei pidanud kirja kirjutaja igatsema või ootama, sest Angelo asemel oleks võinud see olla ükskõik kes, ükskõik kus ja ükskõik millise nimega. Kas pole mitte nii, et inimestel ongi vaja alati kellelegi oma lugu jutustada? Olgu ta siis mõni hea sõber, vihikust välja rebitud paberitükk, millele oma mõtteid ja tegusid kirja hakatakse panema, lemmikloom või keegi, keda päriselt ei eksisteerigi.

Näib, et see raamat peegeldab võitlusi iseenda ning maailmaga ja pidevaid küsimusi, kas see, mida me igapäevaselt näeme, kuuleme ja tajume on ikka päriselt olemas? Kas see, et me hommikul üles ärkame, hambaid peseme ja enne kodust väljumist kingapaelu seome ning päeva jooksul inimestega kohtume on ikka tõesti reaalsus? Mis takistab seda olemast unenägu? Või kust üldse läheb unenäo ja reaalsuse piir? Tundub, et reaalsus ongi mõnes mõttes kokkuleppeline. Inimesed on veendunud, et igapäevased toimingud on reaalsus ning see, mida me eile või täna öösel unes nägime, ebareaalsus. Ilmselt on see mugavus, et mitte hulluks minna. Ja paika pandud tõdesid ju ometigi painutama ei hakataks ning see, kes seda teha julgeb, on kas veidrik või olend teiselt planeedilt.

Ennist mainisin veel, et raamat peegeldab mõneti võitlusi iseenda ning maailmaga. Sellega ei pidanud ma silmas mitte seda, et kirja kirjutaja on suitsiidne-maniakaalne revolutsionäär, kes naabrite ja pagan teab kellega veel kohut käib, kõigis oma muredes valitsust süüdistab ning pärastlõunases bussis suurte koolikottidega lapsi sõimab. Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust, mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: “Ah! Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtliiliad.” Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll kaunis linn, armastav kaaslane ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne, et miski kuskilt kutsub. Kuhugi, kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on sinna pääsemine liiga suur soov. Soov leida midagi võimatut, soov kohata midagi, mis inimestele mõeldud ei ole. Ilmselt seesugused soovid tekitasidki kirja kirjutajas n-ö piirsituatsioone – vajadust põgeneda tavamõistes suurepärastest olukordadest ja harmooniast, mida elu ikka ja jälle serveerida püüdis, ent tulutult. Teatud hetked lihtsalt anusid purustamist.

Raamatut lugedes jäi veel mulje, et kirja kirjutajat on väga tugevalt mõjutanud ka lapsepõlv. Ikka ja jälle lipsavad raamatust läbi meenutused lapsepõlvekodust, vanaemast, kooliajast ning imepisikestest detailidest, mis hiljem teda läbi elu saatnud on ning oma jälje on jätnud. Olgu need siis kas lõhnavad õunad, vanaema Siberi-jutud, puupinkidega logisev rong või midagi muud, mida miski kuskil meenutama sunnib. Tundub, et raamat on kui paralleeluniversum, kus kõik mälestused, teod ja unistused põimuvad ning moodustavad kokku ühtlase massi ning tegude ja tagajärgede loogilised seosed. Miski, mis kunagi millegagi seostus, seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: “Neid õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja lugesin Dostojevskit, kooli enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must ingel, kes seisis mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind.”

Ilmselt ongi see raamat eneseotsing, eelkõige kirja kirjutajale ning ka nendele, kellel on au seda kirja lugeda. Mina, kirja ehk teose lugejana muutusin raamatuga väga lähedaseks ning tundsin paljuski ära iseennast, eelkõige sellena, kes päris täpselt seda õiget kohta kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest: “Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema.”

Triin Soomets “Varjatud ained”


Triin Soometsa luulekogu “Varjatud ained” on välja andnud Eesti Kultuurkapitali toetusel kirjastus Tuum 2009. aastal. Alustaksingi oma analüüsi ühe Eesti kirjaniku, Mathura, sõnadega, kes on Soometsa “Varjatud aineid” väga elavalt kirjeldanud: “Soometsa värske luuleraamat ei anna kokku pilti mitte ühest tõest, vaid võimaluste paljususest või lõpmatusest; mitmed luuletused lõpetabki autor fraasiga jne. Triin Soomets on ilmselt see tänapäeva eesti luuletaja, kelle loomingus leidub enim ütlemata jätmist. Tema luuletused on kondensatsioon mõtetest ja kaemustest, mille vastuvõtmisel on see, mida neis luuletustes pole, sama oluline kui see, mis sõnadesse seatud. Uues raamatus rõhutab ka kujundus, et tähendust tuleb otsida muu hulgas teksti kõrvalt ja tagant. Selles mõttes sobib pealkiri „Varjatud ained” Soometsa luulekogule suurepäraselt.” Samuti märgib Mathura, et Soometsa uus kogu on vägagi filosoofiline ja tõdemuslik ning kohati võib isegi väita, et luuletustest kooruvad välja terved maailmanägemused.

Panen oma mõtisklused kirja just selle raamatu kohta, kuna olin juba varem tundnud antud teosega mingit kummalist lähedust. Järgnevas analüüsis üritan jääda võimalikult objektiivseks ning püüan luulekogust rääkida küll läbi oma kogemuse, kuid proovin jätta kõrvale fakti, et “Varjatud ained” oli nii mõnelgi pikal ja pimedal talvekuul minu lüüriline piibel voodikapil.

Esimene asi, mis Soometsa luulet lugedes silma hakkab on see, et ta on väga suurt rõhku pannud sõnamängule. Erinevalt n-ö traditsioonilisest luulest kasutab ta palju algriimi ning seob sõnadest mänglevad häälikujadad, mis kannavad endas lisaks ilusale kõlale veel sügavat mõtet, mis tahes-tahtmata kujutlusvõime täiskiirusel tööle paneb:

“Lõpeta lugu ja lahku,
kohe karjatab kukk
siinsamas läheb lahti,
pöörduste pidu,
laguneb korraks lahti
teiste ilmade lukk...”

Olen siiralt nõus Mathuraga, et kogu “Varjatud ained” luuletused ei ole pelgalt mõni lüüriline ilus kirjeldus või arvamusavaldus, vaid paari sõnaga kokku võetud terviklik filosoofia ükskõik millest, mida iga inimene endale meelepäraseks väänab ja meeldivaks loeb (ilmselt sellest tulenevalt oli see raamat ka minu jaoks n-ö püha). Eriti mitmekülgseks ja meloodiliseks (- just nimelt meloodiliseks, sest järjest raamatut lugedes seoks luuletusi justkui mingi ebamaine muusika) muudab teose see, et Soometsa filosoofiad ei puuduta pelgalt ainult mõnda teemat, vaid on kogu meid ümbritsevaga vähemalt mõningal määral seotud. “Varjatud ained” kannab igas oma lihtsas ja lühikeses luuletuses suurt sõnumit, olgu see siis kas armastusest, lihtsaks saamisest, eksimisest või millestki muust täiesti inimlikust ja tavalisest, mille peale me igapäevaselt üldse ei mõtlegi.

“Mälu laekad
laukad
täis kirglikke sosinaid
ühte ja samasse jõkke
ei saa kaks korda uppuda
jõed kuivavad liiga ruttu”

Loomulikult on tänapäeval luule tohutult muutunud ning esitatakse palju küsimusi selle kohta, et kust maalt siis läheb lüürika ja proosa piir. Võib-olla ei peakski kõike niivõrd kindlatesse piiridesse seadma ning tuleks tõdeda, et 21. sajand on vähemalt kirjandusmaailmas n-ö ühtesulamissajand. Ajad on muutunud, ajaga ka inimesed ning inimestega ka kunst. Räägitakse veel, et tänapäeva luuletajad kannavad üldises plaanis kõik ühesugust kirjutamisstiili – riimi ei ole, puudub kindel rütm, tekstid on kohati ebaloogilised, teemad on julged, iroonilised ja kasutatakse n-ö šokiteraapiat (räägitakse millestki sellises võtmes või laadis, mis kõik lugejad ahhetama ja ohhetama paneks). Olles lugenud paljude teiste kaasaegsete Eesti luuletajate tekste, siis tahan öelda aga seda, et Soometsa luule on midagi hoopis teistsugust ja hoomamatut, midagi suuremat ja rikkamat, see on mingis mõttes meie ajast ees. (Seda kõike loomulikult läbi minu silmade). Iga luuletus on kui eraldi jutt, kellegi elulugu, film või romaan, mis kõik kokku moodustavad huvitava ja mingil kummalisel kombel täiesti loogilise koosluse, mida võiks võrrelda näiteks päikesesüsteemiga, kus (päikeseks) keskpunktiks on inimene ja planeetideks on kogu elu, mis justkui detailideks on võetud ja alatiseks kasvõi ainult meie mälestustes orbiidile tiirlema jääb. Mis tähendab, et kõik on kõigega seotud, kõik on kõige osa ja meie ( inimesed ) oleme selle suure osa alus.

Loomulikult tahaksin ma raamatu kõiki luuletusi eraldi hinnata ja analüüsida, kuid ilmselt veniks minu analüüs siis liiga pikaks ja tüütuks. Nagu nende heade asjadega alati on – mitte liiga palju, vaid parasjagu, muidu võib hea muutuda hoopistükis vastumeelseks. Seega valin enda äranägemise järgi kaks võimalikult erinevat luuletust ning proovin nende sisse sukelduda, nii sügavale kui suudan.

“See on su talla all
sõrmedes peas ja kõhus
hingeõhus ja hääles
see on kõrgel sygaval
see on yleliia ja liiga vähe
heas kurjas kirjas ja keeles
ma ei lähe
ma olen meeles”

See on autori väide, võib-olla soov ja enesele tõestus, et see keegi, kellega ta kunagi lähedane oli olnud, ei unusta teda kunagi. Ei tohi unustada. Autori silme läbi oli see midagi nii suurt, et ta ei jää mitte ainult selle kummalise mõtetesse, vaid igasse keharakku, isegi ta taldade alla või hingeõhku. Read “heas kurjas kirjas ja keeles” tähendab ilmselt seda, et isegi kui teda meenutatakse hästi või halvasti, luuakse tast mingi uus pilt, siis ikkagi ta ta jääb, ükskõik mis asendis, aga ta on meeles ning ta ei kao kunagi. Ka selles luuletuses võib näha huvitavat sõnamängu, eriti ridades “see on yleliia ja liiga vähe, heas kurjas kirjas ja keeles”.

“Tegelikkust saab painutada
pingule tõmmata
kuni see plahvatab
uus universum
uus noatera
uus tasakaal
mida saab painutada
jne”

Ilmselt selle luuletusega on autor tahtnud öelda seda, et iga inimene saab tegelikkusest luua endale mingisuguse oma pildi, seda muuta ning võib-olla ka endale valetada kuni inimene seda kõike ise uskuma jääb. Uus olukord on näiline ent reaalne, mida samuti on võimalik painutada ja muuta, teha see endale koduseks. Nii lõputult. Mis on lõpptulemus? Hulluks minemine? Võib-olla. Ehk on see tavaline ja me elame kõik nii, et just nimelt mitte hulluks minna? Eks see ole iga inimese enda otsustada.

Kokkuvõtteks võiks veel luulekogu kohta mainida veel paari huvitavat asja. Näiteks seda, et autor ei kasuta ühtegi suurt algustähte ning ainult väga vähestel juhtudel kirjavahemärke. Luuletustel puuduvad pealkirjad ning mõnikord on Soomets ü-tähe asendanud y-tähega. Võib-olla selleks, et sõnamängule ka visuaalset vürtsi lisada. Kogu lõpus on veel huvitav luuletus, mis ainukesena kannab pealkirja “my estonian”, mis sisaldabki endas ainult sõnadega mängimist ja võin teile lubada, et tagab kõlalise naudingu. See luuletus algab nii: “serviti lapiti, pikuti paiguti, laiguti lõiguti, kõiguti pakuti...”
Tundub siiski, et ma väga objektiivseks ei suutnud jääda, sest analüüsist kajavad läbi ainult kiidusõnad. Kuid miks ka mitte, ilmselt peabki siis nii olema.

mõned katseread aastast 2006 ja 7

kõigile

veidi sopsus või sigalakku täis
käes kosmoskallis puudrikarp
mölades "ma näen välja nagu koerasitt"
no, jumal. mis siis?
neile meeldisid su siidrisse uppund huuled
ja muide, mulle ka.
oled rutiinis vaikne, melus soliidne lits
meie unustamatu argine päike
ka mina kord armastasin sind.

valguspaiste puiestee 01.08.2007 kell 00.11

kõndisime mööda valguspaiste puiesteed
tallad vastu kruusatud teed, tolmukiht kurgus
ma lugesin oma sõrmedega su sõrmi,
otsisin pöidlaga su pihust elujooni.
jooni, mis näitasid ilmutust kahe päiksega päevast
kus sina olid üks ja taevas paistis kaks
jooni, mis rääkisid, et õnn on olevik
ja õnnetus minevik ja tulevik.
vedasid mind läände
vist loojuma
kõik me kolm.

selline päev, et kivikirkaga toksin sääreluusse aastaarve ja kuupäevi.

reede õhtu

valgete pükste ja dekolteega neiud, täis viina ja enda teada elu näinud, robotile tegid piina.
mingi suvaline tsirkus, mitte inimlik virkus. robot oli trotsi täis, ei tahtnud liikuda - käimisraami najal kiikuda. aga beib aeroobikast jalgadega aina sõtkus, robot kõndis ja mõni purjus vana õudusest endal juukseid välja katkus.

need sentimeetrid korda mõni mõtlema mind pani, et selle halli õhu sees ei seisa ainult mõni mees, kes hinge endast välja lasi. ma kordamast ei väsi, et tontidest või surnud elevandi lontidest mu maja kohal õhk on paks ja kopsu asemel mul justkui oleks maks ja ilmal sellisel ma hingama peaks justkui kõrrega läbi telliste. ma ei ole kurb või liiga emotsionaalne, lihtsalt surnuõhk mul tundub banaalne. nagu hingates matsutaks ma mõne elatud või elamata elu, vahiks maa pealt koolnumere taevamelu.

tema suhu
targad sõnad
on nagu
vanakese suhu
kommid kõvad.

aga miskipärast kevadeti
ojad ainult voolavad ta mõtteid,
teevad valuvõtteid,
ja su karjatusest
õudus ronib puude latva,
taeva taha
meie kõigi silmi maha matma.

täna öösel olid sa vähemalt neljakümne aastane ja rääkisid mulle seda, mida ma juba tegelikult tean. mina olin ikka kakskümmend üks ja tundsin sama palju - liiga palju.

sa tulid lõunast, et leida mu kivistund keha
paekivi kaldal, metsistund merede suus.
et halvata vaen, taevastes müristav viha
ja peleta valu, mu talla alt verine kruus.

siis roheste niitude, tormiste võrade najal
must tilkuma tikkus värd, süstitud mürk,
mis mureda alguse kraaksuval kajal,
mult sidunes lahti kui hullude särk.

kollane tapeet

kella kolme suunas keeran pead
no ma nüüd ei tea kas sa tead,
aga kasutama ma ei pea fantaasiat,
sest su keevaline kirgas olek
joonistub mu mälupildist
kooliklassi kollasele seinale,
ilma, et ma tutvusmisportaali pildilt
tuletama meelde peaks su silmi, meiki
ja tegemata streiki, vaatan
külmalt, tuimalt, nagu saatan
su detailplaneeringut ma sekund, paar
enne, kui sust jälle saab tapeedipaan.

Tavaliselt tavalisest


NB! Järgnev tekst on kriitika, nali, mingit sorti analüüs, tõsielulise draama arvustus või hoopiski midagi viiendat või kuuendat (kuidas ainult teile seda näha sobib). See ei ole, ega saa olla kirjutatud konkreetsest inimesest või inimestest, sest meis kõigis on alljärgnev olemas (kas siis suuremal või vähemal määral). Kindlasti tundub mõnele teist, et see tekst on mõttetu jama ja segasuse tipp. Võimalik, et see tundub nii ka mulle tunni aja või paari päeva pärast.


Mina, kes ma alles kõrgharidust omandan ja ühiskondlikus pildis kuulun klassi ei-tea-veel-elust-suurt-midagi, võtan endale loa kirjutada võib-olla iroonilises võtmes “hingest” üldiselt (mitte selle mõistest, vaid olemusest ja muutustest) ning selle mõttekusest/mõttetusest nii täpselt, kui ma seda praegu suudan, ette näha oskan või tagantjärele meenutada jaksan. Seda kõike loomulikult ainult ja ainult subjektiivselt, sest tegu on ju siiski puhtindividuaalse(te) kogumusega(stega), kui seda nii nimetada tohib. Ja kes mind ikka keelata saab, pealegi isiklikud läbielamised ju loevadki, lugesid kunagi ja loevad ilmtingimata ka edaspidi.
Niisiis avalikult “tundmisest”. Misasi see siis õigupoolest üldse on? Ma võin tunda oma naabrit või perearsti, keda ma elus keskmiselt kümme korda näinud olen (see oleneb loomulikult sellest, kus ja kas või kui kaua sa selles teadlikus maailmas eksisteerinud oled ning nende konkreetsete inimestega kokku oled puutunud), ja kelle kohta ma võin rääkida ta kehakaalust, juuste pikkusest, hääletämbri meeldivusest ning kui piisavalt uudishimulik (loe: nuhk) olen, siis ka perekonnastaatusest või muust säärasest. Kuid mis on see “tundmine” või kas üldse eksisteerib “tundmist”, mis on kordi sügavam ning kaotab selle salapärase “sinu” osas kõik kahtlused ja kartused? Ilmselt mitte. Seega oleks mõttekas jääda võõraks või kõigiga naaber-perearst-tasandile (?!) Võimatu. Vähemalt selles maailmas, kus olen mina ja inimesed, kellega ma hea ja mitte nii hea meelega läbi käin. Võin oletada...ei, pigem kindlalt väita, et see on ka nii väljaspool n-ö “minu maailma”.
Sa oled tavaline, sama tavaline kui mina või tema või nemad ükskõik mida tehes. Seega kui me oleme kõik nii tavalised, siis meid võibki huvitada ju ainult see, mis enam-vähem vaimselt ja hingeliselt jääb samadesse piiridesse. (Siinkohal tahaksite kindlasti vastu vaielda ja öelda, et huvitama hakkavad ainult need asjad/isikud, kes on millegipoolest teistest erinevad). Kindlasti, aga erinevus ei tähenda veel erilisust. (Selgitan lähemalt). Tavaline + tavaline = keemia, sest üks keskmine inimego ei kannata midagi sellist, millest mõistus ühtki pidi üle ei käi. Siis tekib väsimus, tüdimus, kompleksid, viha enda ja “sinu” vastu ja lool lõpp. Niisiis eriliseks mõtlen ma su ise ja mõtled sa ta ise, kui mängu tuleb mustmiljonist valemist ja numbrist koosnev armumise/armastuse teoreem, millele tõestust pole suudetud leida. Ja millele pole tõestust, seda pole ka olemas. (Äratasin endas matemaatiku.) Just täpselt nii lihtne see olekski, kui puuduksid iha, ambitsioonid, seksuaalsus ja kõik muu “powerful”, millest läbi aja on raamatuid, filme ja näidendeid meisterdatud ning mis vähemalt 80%-l maailma rahvastikust on südame murdnud. (Peaks märkima, et äärmiselt ebatäpne ning kohmakas väljend tükikese iseenda ego, tundmaõpitud inimese ja harjumustpäeaste “õnnelike” hetkede kaotamise kohta. Südame murdumine oleks justkui pigem meditsiiniline termin, ligilähedane infarktile, kus südame lihasesse tekib haavand vms.) Vahel mul on kahju, et matemaatika minu ajurakkudega kuidagipidi kokku ei sula, muidu teeks doktoritöö armastuse teoreemi tõestamise või ümberlükkamise kohta...kuid jäägem pigem reaalsuse piiridesse.
On palju räägitud normaalsusest ja ebanormaalsusest ning nendevahelisest õhkõhukesest piirist. Olen veendunud, et sinu hing ületab ka süütu kentsakuse piirid ning traavib võidurõõmsalt puhta hulluse poole. “Tavaline hull”... jah minul kui toredal ja kriitilisel kõrvalseisjal on seda lihtne öelda, kuid keeruline on sinul, kes sa omaenese ajusagarate vahel väsimatult jooksed, nagu emata laps labürindis, aeg-ajalt seisma jääd ja nutma puhked. Olgu jumal sinuga, kui su oma ajuvedelik sind uputab või kolba kitsikus sind katki pitsitab. No seda muidugi ainult kõige mustemas stsenaariumis, millest minu kibestunud silmad isegi und ei tahaks näha. (Nüüd olgu jumal minuga). Ärge arvake, et minus vähem seda pimestavat, uputavat õudust oleks, lihtsalt mina seda ise oma kinnises ruumis näha ei suuda, ka siis mitte kui ma peegel käes päevad läbi ringi kõnniks ning sinna praod sisse jõllitaks. Ma olen iseenda hämara ja keerulise kolba ohver. Nagu ka tema ja nemad ja veel nemad ka.
Tulen tagasi sinu hingepooluste, hulluste ja ajutise võluvalt kuuma ekvaatori juurde, siis ma tahaks sulle nüüd öelda, et vaata enda sisse ja ütle seda ja teist ja kolmandat ja kui suudad siis neljandatki, aga oleks ju kummaline nõuda kelleltki seda, mida ma ise ealeski ei suudaks. Kui me oleme kõik tavalised (olgugi, et mõned tavalised hullud ka), siis peaksid olema meil ka samad õigused, nõrkused ja miks mitte ka tugevused(?). Siit koorubki välja minu ja sinu (tema ja tema) erinevus: minu tugevuste ja nõrkuste lõpmata sügavas kuristikus luban ma teistele sama, mida endalegi. Sina aga mitte, samas ei suudaks mina ealeski olla nii tavaline hull, et oma agoonias siiski raudrüü selga tõmmata ning terminaatori või iseseisvuse etalonina näida. Kadestamisväärne, sest esmamulje saab olema enneolematu ning sinu “tundjale” petlikult uskumatu ent kahtlemapanev. Arvan, et teoreetilises punktivõistluses üllusest ja üldtunnustatud väärtustest võidaksin sind meisterliku edumaaga. Praktilises ebavõrdsis ning absurdses igapäevas annan sulle aga au ja surun sinu kätt.
Veidi ka ekvaatorist, et asi liialt üheülbaliseks ning vinguvalt venivaks ei kipuks (ekvaatori all pean silmas täielikku harmooniat ja ühtepõimuvust kõige ümbritsevaga ning loomulikult ka iseendaga) Millal see avaldub? Kas hullus lubaks sellel välja paista või üleüldse eksisteerida? Võib-olla, kuid ilmselt ainult hetkiti ning ajutiselt, kui sina (pean silmas oma peategelast Tavalist Hullu) oma tahtmatu, kuid vastupandamatu reisi pooluselt poolusele ette võtad ning sealjuures lagi-pähe-päikese all viivuks seisma jääd ning avastad: “Siin on ju ka päris hea ja soe”. Ajutiselt, aga miks? Sest hea ja soe on igav, pealegi on ekvaator ainult üks pikk kujuteldav joon ilma ühegi käänakuta ning kulgeb muretult ja muutusteta kliimas. Sinul on vaja teed, mida keegi teine pole siiamaani avastanud, ega oma lippu maasse torganud. Sinul on vaja maalihkeid, tornaadot, laevade uppumist, terrorismi, tuumakatastroofe, lõputu sügavat vett, otsata asustamata maad, suuremeelseid täitmata lubadusi, eriskummalisi muinasjutte ja kõige paratamatut purunemist. Kõige tipuks tapvat külma ja lumivalget tühjust.
Huvitav, ent äärmused on ohtlikud, jäävad keskpunktist kaugele ning on sama hästi kui tummad, sest nii kaugele ei kosta isegi sina, ega mina ega ka nemad. (Järjekordne tõestus minu tavalisusele, kes ma hea meelega kuldset harmoonilist keskteed naudiks). Hoidun üüratutest võngetest ning tiirlen ja lainetan ekvaatoril, et ma metsade, mägede ja tundmatute paikade taha kaduma ei läheks, nagu võib-olla oled läinud sina, tema või mõni teine “tavaline hull”.

Alati Teie Miina Leemets

Kossmoss (kirjutatud 2005 a.)

Hõljukmajad, lennuklehmad.
Lähme üles, redelit on vaja.
Kosmoses koledus ei paista,
olgu päike olgu vihmad.

Maa poole ei tõmba miski mind enam.
Pimeduses elada on kõrgelt hea.
Tähtedest toituda, maailmakotta karjuda
Siin oled Sina, mu magnet, 1000x kenam.

Linnuteedest meile loodud armurada
Ilmaruumist saab kauneim muusika
Ei ööd ei hommikut, lihtsalt mina ja sina
Kõik teed on tühjad, iga nurk on vaba.

Mustas lõpmatuses pole ju kadedust
Pole asju, liigseid mõtteid ega füüsikat.
Alasti võib olla, lahtiselt armastada
Keegi ei mõõda normaalsuse sagedust.

oli raske ainult köitmööda mõelda
ja silmad sissepoole naerda
kui näed ainult oma plahvatavaid veresooni
ja ruumi täis verejanulisi kiskjaloomi.

ja mitte midagi polnud öelda,
sest sõnad kadusid juba ammu enne tänast
mõru näo ja mitme püssilasu pärast.

-joome mürki, sõidame türki!
-no vaatame veel seda värki. praegu ei saa, ma otsin meremärki, õmblen kuulikindlat särki. kurat laenas tuleharki, et ma läbi nende mölluvee jõuaks sinust tehtud iluparki. aga no please pane siis mind sametkarpi. sinu voodi kõrvale, silmade taha ja sinu kõrva kõrvale ja huulte servale, et sa kuuleks kui ma laulan "Hey baby, you make me crazy!"

pole nali
pakud sõrme, võtab käe.
ära valvsust kaota
hulludele uksi paota
oma armuvärisevas hoos,
kui su sõnadest
väänab ta verise loo
kui su kirjades
paremad sõnad
koledaks joob
tuhat ja tuline!
no on keeleuuendaja.

keegi naljavend või jutumeister
minust lume peale näpuga veab roppust,
kuidas alasti mu keha krõnksus
teravkülmas saladusi oksendab.

võta tee siis juba lumelinn
kadriorgu hirveparki
et mul oleks aega sulada
juba oma sünnipäevaks ära.
vedeldamaks koerajunni,
kastendamaks tärkvat lille.
olen lumesopp su tallinnas
ja saapaninal.

ei tea kes see kevad seekord on