sa tulid lõunast, et leida mu kivistund keha
paekivi kaldal, metsistund merede suus.
et halvata vaen, taevastes müristav viha
ja peleta valu, mu talla alt verine kruus.

siis roheste niitude, tormiste võrade najal
must tilkuma tikkus värd, süstitud mürk,
mis mureda alguse kraaksuval kajal,
mult sidunes lahti kui hullude särk.

kollane tapeet

kella kolme suunas keeran pead
no ma nüüd ei tea kas sa tead,
aga kasutama ma ei pea fantaasiat,
sest su keevaline kirgas olek
joonistub mu mälupildist
kooliklassi kollasele seinale,
ilma, et ma tutvusmisportaali pildilt
tuletama meelde peaks su silmi, meiki
ja tegemata streiki, vaatan
külmalt, tuimalt, nagu saatan
su detailplaneeringut ma sekund, paar
enne, kui sust jälle saab tapeedipaan.

Tavaliselt tavalisest


NB! Järgnev tekst on kriitika, nali, mingit sorti analüüs, tõsielulise draama arvustus või hoopiski midagi viiendat või kuuendat (kuidas ainult teile seda näha sobib). See ei ole, ega saa olla kirjutatud konkreetsest inimesest või inimestest, sest meis kõigis on alljärgnev olemas (kas siis suuremal või vähemal määral). Kindlasti tundub mõnele teist, et see tekst on mõttetu jama ja segasuse tipp. Võimalik, et see tundub nii ka mulle tunni aja või paari päeva pärast.


Mina, kes ma alles kõrgharidust omandan ja ühiskondlikus pildis kuulun klassi ei-tea-veel-elust-suurt-midagi, võtan endale loa kirjutada võib-olla iroonilises võtmes “hingest” üldiselt (mitte selle mõistest, vaid olemusest ja muutustest) ning selle mõttekusest/mõttetusest nii täpselt, kui ma seda praegu suudan, ette näha oskan või tagantjärele meenutada jaksan. Seda kõike loomulikult ainult ja ainult subjektiivselt, sest tegu on ju siiski puhtindividuaalse(te) kogumusega(stega), kui seda nii nimetada tohib. Ja kes mind ikka keelata saab, pealegi isiklikud läbielamised ju loevadki, lugesid kunagi ja loevad ilmtingimata ka edaspidi.
Niisiis avalikult “tundmisest”. Misasi see siis õigupoolest üldse on? Ma võin tunda oma naabrit või perearsti, keda ma elus keskmiselt kümme korda näinud olen (see oleneb loomulikult sellest, kus ja kas või kui kaua sa selles teadlikus maailmas eksisteerinud oled ning nende konkreetsete inimestega kokku oled puutunud), ja kelle kohta ma võin rääkida ta kehakaalust, juuste pikkusest, hääletämbri meeldivusest ning kui piisavalt uudishimulik (loe: nuhk) olen, siis ka perekonnastaatusest või muust säärasest. Kuid mis on see “tundmine” või kas üldse eksisteerib “tundmist”, mis on kordi sügavam ning kaotab selle salapärase “sinu” osas kõik kahtlused ja kartused? Ilmselt mitte. Seega oleks mõttekas jääda võõraks või kõigiga naaber-perearst-tasandile (?!) Võimatu. Vähemalt selles maailmas, kus olen mina ja inimesed, kellega ma hea ja mitte nii hea meelega läbi käin. Võin oletada...ei, pigem kindlalt väita, et see on ka nii väljaspool n-ö “minu maailma”.
Sa oled tavaline, sama tavaline kui mina või tema või nemad ükskõik mida tehes. Seega kui me oleme kõik nii tavalised, siis meid võibki huvitada ju ainult see, mis enam-vähem vaimselt ja hingeliselt jääb samadesse piiridesse. (Siinkohal tahaksite kindlasti vastu vaielda ja öelda, et huvitama hakkavad ainult need asjad/isikud, kes on millegipoolest teistest erinevad). Kindlasti, aga erinevus ei tähenda veel erilisust. (Selgitan lähemalt). Tavaline + tavaline = keemia, sest üks keskmine inimego ei kannata midagi sellist, millest mõistus ühtki pidi üle ei käi. Siis tekib väsimus, tüdimus, kompleksid, viha enda ja “sinu” vastu ja lool lõpp. Niisiis eriliseks mõtlen ma su ise ja mõtled sa ta ise, kui mängu tuleb mustmiljonist valemist ja numbrist koosnev armumise/armastuse teoreem, millele tõestust pole suudetud leida. Ja millele pole tõestust, seda pole ka olemas. (Äratasin endas matemaatiku.) Just täpselt nii lihtne see olekski, kui puuduksid iha, ambitsioonid, seksuaalsus ja kõik muu “powerful”, millest läbi aja on raamatuid, filme ja näidendeid meisterdatud ning mis vähemalt 80%-l maailma rahvastikust on südame murdnud. (Peaks märkima, et äärmiselt ebatäpne ning kohmakas väljend tükikese iseenda ego, tundmaõpitud inimese ja harjumustpäeaste “õnnelike” hetkede kaotamise kohta. Südame murdumine oleks justkui pigem meditsiiniline termin, ligilähedane infarktile, kus südame lihasesse tekib haavand vms.) Vahel mul on kahju, et matemaatika minu ajurakkudega kuidagipidi kokku ei sula, muidu teeks doktoritöö armastuse teoreemi tõestamise või ümberlükkamise kohta...kuid jäägem pigem reaalsuse piiridesse.
On palju räägitud normaalsusest ja ebanormaalsusest ning nendevahelisest õhkõhukesest piirist. Olen veendunud, et sinu hing ületab ka süütu kentsakuse piirid ning traavib võidurõõmsalt puhta hulluse poole. “Tavaline hull”... jah minul kui toredal ja kriitilisel kõrvalseisjal on seda lihtne öelda, kuid keeruline on sinul, kes sa omaenese ajusagarate vahel väsimatult jooksed, nagu emata laps labürindis, aeg-ajalt seisma jääd ja nutma puhked. Olgu jumal sinuga, kui su oma ajuvedelik sind uputab või kolba kitsikus sind katki pitsitab. No seda muidugi ainult kõige mustemas stsenaariumis, millest minu kibestunud silmad isegi und ei tahaks näha. (Nüüd olgu jumal minuga). Ärge arvake, et minus vähem seda pimestavat, uputavat õudust oleks, lihtsalt mina seda ise oma kinnises ruumis näha ei suuda, ka siis mitte kui ma peegel käes päevad läbi ringi kõnniks ning sinna praod sisse jõllitaks. Ma olen iseenda hämara ja keerulise kolba ohver. Nagu ka tema ja nemad ja veel nemad ka.
Tulen tagasi sinu hingepooluste, hulluste ja ajutise võluvalt kuuma ekvaatori juurde, siis ma tahaks sulle nüüd öelda, et vaata enda sisse ja ütle seda ja teist ja kolmandat ja kui suudad siis neljandatki, aga oleks ju kummaline nõuda kelleltki seda, mida ma ise ealeski ei suudaks. Kui me oleme kõik tavalised (olgugi, et mõned tavalised hullud ka), siis peaksid olema meil ka samad õigused, nõrkused ja miks mitte ka tugevused(?). Siit koorubki välja minu ja sinu (tema ja tema) erinevus: minu tugevuste ja nõrkuste lõpmata sügavas kuristikus luban ma teistele sama, mida endalegi. Sina aga mitte, samas ei suudaks mina ealeski olla nii tavaline hull, et oma agoonias siiski raudrüü selga tõmmata ning terminaatori või iseseisvuse etalonina näida. Kadestamisväärne, sest esmamulje saab olema enneolematu ning sinu “tundjale” petlikult uskumatu ent kahtlemapanev. Arvan, et teoreetilises punktivõistluses üllusest ja üldtunnustatud väärtustest võidaksin sind meisterliku edumaaga. Praktilises ebavõrdsis ning absurdses igapäevas annan sulle aga au ja surun sinu kätt.
Veidi ka ekvaatorist, et asi liialt üheülbaliseks ning vinguvalt venivaks ei kipuks (ekvaatori all pean silmas täielikku harmooniat ja ühtepõimuvust kõige ümbritsevaga ning loomulikult ka iseendaga) Millal see avaldub? Kas hullus lubaks sellel välja paista või üleüldse eksisteerida? Võib-olla, kuid ilmselt ainult hetkiti ning ajutiselt, kui sina (pean silmas oma peategelast Tavalist Hullu) oma tahtmatu, kuid vastupandamatu reisi pooluselt poolusele ette võtad ning sealjuures lagi-pähe-päikese all viivuks seisma jääd ning avastad: “Siin on ju ka päris hea ja soe”. Ajutiselt, aga miks? Sest hea ja soe on igav, pealegi on ekvaator ainult üks pikk kujuteldav joon ilma ühegi käänakuta ning kulgeb muretult ja muutusteta kliimas. Sinul on vaja teed, mida keegi teine pole siiamaani avastanud, ega oma lippu maasse torganud. Sinul on vaja maalihkeid, tornaadot, laevade uppumist, terrorismi, tuumakatastroofe, lõputu sügavat vett, otsata asustamata maad, suuremeelseid täitmata lubadusi, eriskummalisi muinasjutte ja kõige paratamatut purunemist. Kõige tipuks tapvat külma ja lumivalget tühjust.
Huvitav, ent äärmused on ohtlikud, jäävad keskpunktist kaugele ning on sama hästi kui tummad, sest nii kaugele ei kosta isegi sina, ega mina ega ka nemad. (Järjekordne tõestus minu tavalisusele, kes ma hea meelega kuldset harmoonilist keskteed naudiks). Hoidun üüratutest võngetest ning tiirlen ja lainetan ekvaatoril, et ma metsade, mägede ja tundmatute paikade taha kaduma ei läheks, nagu võib-olla oled läinud sina, tema või mõni teine “tavaline hull”.

Alati Teie Miina Leemets