tunnen su ära ka siis, kui ma sind ei näe. trammi käsipuult, rahva vahelt leian ainult su käe. tundub, et ka sul on majanduskriis, sest su muidu puna-keevalised küüned (nagu põlev Pariis), on räiged, nagu üle keenud riis. ok, mis siis. hea küll, keeran silmad sissepoole. issand jumal, on siin kuskil vabu toole??? paluks mitte päikse poole, et see minu nilbeid mõtteid akna peale sulatama ei hakkaks, ma usun et see haigus küll nüüd nakkaks.
näe, ongi peatus, lähme maha. näed mind, oled räiges raevus. ilmselt hakkas sulle silma minu veatus.
ongi kõik.
aa, foorini me teeme võidu, no kuidas siis muidu.

kes üldse julgeb mõelda sust või vaadata su koduust. sa pritsid ainult kust. teeme nii, et sa oled lihtsalt must, üks värv. musta pastakaga veatud arv, padja peal üks juuksekarv, mis öösiti mu haavatavas poosis, hingamise virtuoosis tahab tulla mulle sinna kuhu pole vaja, näiteks suhu. seab end kahe hamba vahel häälde (idast läände) ja mu hingeõhu liikumise kiik paneb mängima sind üht õudset viit, mis mind unenägupidi ära vedama seab siit sinna, kuhu ma ei taha minna.