üks miniatuur ammusest ajast

Käed

Väike paks võtab sisse kindla positsiooni ning veidi pikem sihvakas ja figuurikas neiu põimib ennast tema ümber. Paar elegantset liigutust üles alla ning seejärel soliidne kohendus. Õhtupoole on tuju kindla peale lärmakam ning siis aitavad kolm janust ja mehist härrat neiul ning ta veidi trullakal sõbral viinaklaasi haarata. Suvalisest siblimisest saigi mõtestatud tegevus.

unenäos isegi lehed ei lange
vaid tõusevad pilvisse
ja aurub sügis talveks,
paiskab raheteri
eksinud nägude silmisse.
ja me lihtsalt ei näe,
vaid ulatame käed,
sest karjuvast külmast
mõranenud me marmorpõrand.

kuna mittemäletamist teeselda ei saa
küll teistele, kuid mitte endale
siis parem lauseid, pildijuppe peast
ma ei peleta,
vaid neid lahkelt teretan,
nagu võimust vintsket vaenlast,
värisedes ent soliidselt.

oma pihtimused kolmemõõtmeliselt ritta sean
lisan heli, sätin värve, krutin fookust,
naudin lõhna mälu, valu rohkust.

ning nagu äsja maetud sõbra hauakivvi
ma graveerin oma sisemuse seinale,
et valetada ma ei tohi, nagu tegin seda varemast.

nagu valetasin sulle
kui ütlesin, et nägin und ja sirelit ja õit
sama selgelt, nagu näen ma
kuidas põimisime lubadustest kord me armuköit

siis ütlen nüüd ja vannun, muutun aususest ma veeks
et õiel polnud lehti mitte viis, vaid neli
ja mina oma joovastuses, oma sireliallees
neelasin ja naersin ja sinule ma hoidsin end

aga sisemus ei valeta, nagu ei valeta ma nüüd
ja neljast õielehest sai üks kurb etüüd
see on minu tõde.