ma lugesin, et unenägu on teine reaalsus. täna hommikul silmi lahti tehes hakkasin ma kohe armastama seda reaalsust, mis ümbritseb mind siis, kui ma tõusen. mul on nimi, seintel on fikseeritud kõrgus, tubadel on tuntud nägu ja sina oled lihtsalt sina, sama kaugel kui alati.

kas sa näed
kuidas mu mälu kogumikus
nüüdseks võõra kitsas käsi
mitut lehte ülla teona
süütamagi kipub

aga minus ikka ripub
mõni värdlik emotsioon,
(meie sinitaeva maailmas)
mis sind vahel
paneb tundma, et sa oled
pisike kui vakuool.
ja mina mürkjas metanool.

(palun vabandust)