22 juuli 2011

Kollane maja

kollane maja,
nii köitev ent tühi ja kurb
sa suved sead kokku
ma saan suga tahtmatult üheks
kollane maja,
ma kuulen su akende kildude nuttu
teritan kõrvu, see kõik on nii vaikne
ja võimatu ühes
kollane maja,
ma silmi pärani sean
kui avaned keskelt, mu kodune haud
vaid maigutad suud
ja kumised tühjast
kollane maja,
ma olen pisike laps, pea kangena kuklas
ja ikka veel kuulata püüan su sõnu
nii lõikava vaikuse taustal
ma otsin end
võõraste ja omade mälestuste kuhjast
kollane maja,
ma seisan seal kaua
võtmega tugevalt pihus,
muljumas mu sõrmi
veretriibuna mu pihus
kollane maja,
ma soovin, et ma magaks
ja ei oleks
sinuga ühte meelt ja värvi.

Juulikuu lind

mu kirjade muusikas
me kohtume taas.
ma ei ole midagi uut,
ka nüüd olen juulikuu lind
ehk veidi vanem,
kuid hääl on ikka nõrk ja pelg.

siin sinu akende taga
mu tiibade sibin ja sabin.
kesk vaikust vaid paugutad ust,
et kartuses õhku ma tõuseks
ja reedaks mind konarlik lend
mu igavas inimlikkuses.

ja enne kui (m)ärkan
saab sulgede sõudeist
vaid nukker ja tolmune
taevaste tuul.

23 juuni 2011

Nurkade võnked

iga hinge öös on tuhat nägu
ja sulet silmi taga kümme ust
see on üks ruum, üks tuba,
kus hingavad kuus nurka
või viis või neli
kurat teab kui palju.
aga üks on kindel -
need on päeva peidet nurgad
hämarad ja teravad augud,
mida me öösiti vaid taskulambiga
valgustada söendame.

siin meie oma unede näos
seisame küürus ja väsinult
kitsastes ja laiades nurkades,
mis liiguvad uniselt
hingamise rütmis,
nagu rahumeelse süda
või sureva hingamisaparaat
kinni ja lahti, lahti ja kinni
või nagu öökapil laiutav raamat,
mis räägib armastusest,
sõjast, surmast,
suurtest ja väikestest asjadest
või maailmast, mida me ei tunne
ei hakka iialgi tundma.
ja mille lehti me mõned tunnid tagasi
olime pööranud
ning mille kaasi
avamisel ja sulgemisel väänanud.

nii seisame keset uneruumi
tühjal pilgul, natuke ehk õnnetult,
nagu ikka magades oma voodis -
kriipsus suu ja väsinud silmad.
ja isegi ei imesta,
et nurkade võngetes
saab verest maasikamoos,
tundmatust maailmast turvaline kodu
ja armastatust Adolf Hitler.

(inspireerituna R. Fristerist)

13 juuni 2011

Mõni mäng

Vihma lõpmatus sajus
sa seisad mu ees täis tähtede kuma
ma vaikin vaid, vaatan
su suveöö saledaid sõrmi,
mis liueldes
särginööpe uniselt avavad
nagu hommikupäike mu silmi.

Nüüd aegluubis laskub
su alastus läbi mu lihast
püssikuulina läbi mu luust
veel kaugemalegi
inimkeha igavikku.

Miks öö meid nõnda kõnetas
ja pimeduses pilgud põimis?
Ma olen kõigest laps
ja armastusemängu
ma julgen mängida
vaid pimedas.

09 mai 2011

Ma olen sõnatu,
nagu sõnatu olin sind esmaselt nähes -
"minu sügisene saladus" mõtlesin siis,
nii piiritu, perfektne mus helises viis

nii voolasin sügisest suvesse
ning sai sust mu päevade looja,
neis kulunud valede armude varjus,
kus kivitund pilkude mõttetus karjus

ma naersin
ja nutsin
ja nägin vaid sind

kuni sai must su nõiduse põhjata vesi
ja sinust mu keelatud tähtede maa

ning nüüd, kus ma tean -
see kõik oli tõsi
mind mälestus ründab
siin pilvede peal

jah... suvest on saanud
veel järgmine suvi
ning sinust mu õrnus ja valguse hääl,
kus õnne ja armu ja mängude nimel
ma tuhandeid aastaid häid
oleksin pime.

28 aprill 2011

pole tükk aega postitanud, otsustasin mõnda aega uuemat luulet siia mitte üles riputada, et midagi mõneks ajaks saladuseks ka jätta :)
näpud sügelesid - ühe siiski valisin välja ja jagaks ka hea meelega:

Jaapanile

Maa vesi saab surematuks laineks
praguneb pind
ja pudiseb maju
kui tantsib kuu kuninganna
kuninglikku tantsu
pehkinud päikesepleki
punases varjus.

Nii see öö pimedus nurjus
venis valguseks
vihaks ja õuduseks
kuninganna sammudes.

Kas näed, meid kõnetas kosmos
ja maakera süda,
kui keerles taevase naise
tuline tald.

Nüüd oleme laibad
ses lehkavas prügises meres
me sõuame lesides kaua
siin on meie verine säng.

03 aprill 2011

kes oled? kõnnid tiira-taara.
oled igas mõttes sulelise mõõtu.
räägid valjult, pigem kiunud,
nagu uhke krantsilaadne koer.

kes oled? kõnnid tiira-taara.
kukud ümber, kõmised,
sest oled õõnes
roomad, saputad vaid saba
oh õnne!
siin ju mõni samalaadne veel!

oled patust pungil jesuiit.

21 märts 2011

Naine

Ma kõnnin alati ees
Ma olen naine
mul on kaks kätt, kaks jalga
ja neli pead
ma olen alati kaine.
Ma suitsetan, kui vaja
tuldki pakun, nagu mees.
Kuid ma olen naine
mitte teeseldud ja nõrk
või põhjendamatult kõrk.
Mul on maine,
terved juuksed, kena meik
selged silmad
sirge kael
kaunid kõrvad
ja terved pluusiservad.
Ma astun kergelt
jalanõudki pole kulund
olen uus ma moodne
maailmaasjadestki tean:
tunnen Freudi, Hegelit ja Marxi
astronoomiast pean ma lugu
muusikas ma tajun rütmi
tean, et sooleussil pole sugu
kui vaja, tantsin valssi
katsun tõrgeteta pulssi
kunstivallas näen ja sujun
kirjanduses ilu tajun
poliitikastki üht-teist tean,
sest uudiseid ma loen ja kuulan
mööda linna ringi tuulan
ajan asju, olen naine
vaatan naisi, olen naine
ootan bussi, mõtlen naisest
armastusestki ma mõtlen
mõtlen kaua, arutlen ja kaalun -
kas Sina oled naine?
Mina olen.