Ma olen sõnatu,
nagu sõnatu olin sind esmaselt nähes -
"minu sügisene saladus" mõtlesin siis,
nii piiritu, perfektne mus helises viis
nii voolasin sügisest suvesse
ning sai sust mu päevade looja,
neis kulunud valede armude varjus,
kus kivitund pilkude mõttetus karjus
ma naersin
ja nutsin
ja nägin vaid sind
kuni sai must su nõiduse põhjata vesi
ja sinust mu keelatud tähtede maa
ning nüüd, kus ma tean -
see kõik oli tõsi
mind mälestus ründab
siin pilvede peal
jah... suvest on saanud
veel järgmine suvi
ning sinust mu õrnus ja valguse hääl,
kus õnne ja armu ja mängude nimel
ma tuhandeid aastaid häid
oleksin pime.
1 kommentaar:
see on tõesti imeilus..
Postita kommentaar