28 aprill 2011

pole tükk aega postitanud, otsustasin mõnda aega uuemat luulet siia mitte üles riputada, et midagi mõneks ajaks saladuseks ka jätta :)
näpud sügelesid - ühe siiski valisin välja ja jagaks ka hea meelega:

Jaapanile

Maa vesi saab surematuks laineks
praguneb pind
ja pudiseb maju
kui tantsib kuu kuninganna
kuninglikku tantsu
pehkinud päikesepleki
punases varjus.

Nii see öö pimedus nurjus
venis valguseks
vihaks ja õuduseks
kuninganna sammudes.

Kas näed, meid kõnetas kosmos
ja maakera süda,
kui keerles taevase naise
tuline tald.

Nüüd oleme laibad
ses lehkavas prügises meres
me sõuame lesides kaua
siin on meie verine säng.

Kommentaare ei ole: