minu armluul (armlaul)

Mhh - woah, li li liblikaz
"Ki-ki-kirrrg" kiljub keha
Ohh!
Su Su(u) magus lõhn
Tu-tule vir-var virgas õhk
ki-kirjuta mu seljale luul
vil väl vilista üks laul

(kirjutatud aine "loov kirjutamine" raames 10.05.09, E.Hiire "armluule" põhjal )

kivi

suvisel sügisel kividel tantsisin
kui mõttetus väänas mu tulise jala
ja kukkudes lõhkus mu lumise käe
mis valgele linnule nokkida jäi

siis lebades lehkava joana voolas üks hääl
üks kriiskav ja krigisev parastav hääl
see sulatas kõrvad ja suletas silmad
ja punase kiirega muutis mu kiviks

ja õhtuses leinas ma jahtusin
siniste silmade, mere, taeva tahtel
kui mulla alt, minu alt kõrvalt ja eest
üks südikas sügislill pead ülesse tõstis

ja tuli uus naerune kollakas noorus
kes õhtuses õnnes naerdes keerles
ja hüppas ja tantsis mu peal
lehvitades merele, langevale õhule

kui temagi terava, tulise välgu ja
mullaste mõtete mürtsuval tahtel
purustas jalad ja lumised käed
ja valgele linnule labaselt nokkida jäi

kui öö on must

kui öö on must
ja liblika tiibade vaikuses heliseb õud
ma kuulen merd
ja langen sügavamale
kui iial päike oleks lubanud
kui öö on must
ja varjude vahel väriseb voolitud naer
ma kuulen merd
ja vaatan kaugemale
kui iial taevas oleks soovinud
kui öö on must
ja mängitud päevast meenub üks pilk
ma kuulen merd
ja tunnen valjemini
kui iial keegi oleks kuulnud

1

ma võiksin olla tuul, mis tuhamäge hajutab su suul. ja siis midagi frigiidsemat, et peita endas seda paremat.
ma võiksin olla näiteks naftapuur või eilne sitt ja pikaks venind miniatuur. oo kuidas mängiksin ma ilget bossi või oleks nagu robinhuud, see oleks nagu very good. ma laseks armukesest naabrimehel anda mulle ilgelt raha ja jätaksin ta homme maha. ma laseks pori sisse näoli liugu ja eiraks ema manitsevat niugu. ma baltas pingi taga tõmbaks crack'i ja kristlastele näitaks fakki. ma paneks lapsed vabakale sittuma ja jookseks politseile kituma. võiks veel hammustada ennast kõrvast, mitte et ma mõtleks mingist mõrvast. pillaks rootsi muuseumis maha mingi ilgelt kalli tassi ja näitaks naeratades ühe võõra naise passi. nokiks pargi pingil päikse käes ma nina, pohui, et mööda kõnnid näiteks sina (?) ma armastavalt hoiaks kalamaja kirbust kassi ja pärast kratsiks oma naha sassi. siis viskaks panga aknasse ma kivi ja unustaks ära, mis on minu nimi. ma kõik viskaks välja oma peast ja nilbeid nalju teeksin kino tagareast. ma prantsuskeeles mõnitaks üht meest: "c'est toi, le violeur modeste?" ma möödakäijalt küsiks koni ja lubaks talle osta roosa poni. siis rongi peal ma lugulaule laulaks ja sinna jääks ma hullult kauaks. veel otsiks mingi sõgeda ja aitaks hullarist tal pageda.
ja lõpuks paneks panti oma raske pea, et olen jälle mega-giga-hea.

2

need kylmad ööd mind kihelema kisuvad
kui teki vahelt ulatamas kätt yx koibik
kes vilksamisi pillab mu kõrva sisse pisara
ja mu hinge taha surnud juustest ymisedes trykib:
"salastatud toimik"

neid pudisevaid sõnu
on kõik kohad täis
mis huultelt
magusa verena
alla voolavad
kuid ühtegi plekki ei jäta
see on see eilse
love-happy-end filmi
vale ja hale real-life-replay
peab lõppema
pikk ja põrund
poeetiline pläma

üks külmendav ja tolmendav tükike maad
mis sogajärvena moonutab mu nägu
virisedes vajuma ja hajuma kipub.

nüüd poolest rinnast olen ma vees
ja kaldal on vaid tosin kuivand kala
ja puude otsast pudenenud õie päid.

viskan triiki, seliti ma vahin läbi silitava vee
ja näen kuis kullendama kukub taevas
c'était comme une fille avec l'auréole.

seal kaugest veidi edasi
ja igavikust meeter tagasi
üks kohmetu, kuid range Jumal
südametest käsi puhtaks pesi

mul lilled ööbiku pesa taga sirgusid
ja karmi nõgestiku vahelt paistis tünn
seal tünni all paar kõrvaharki virgusid

neil talveunest vats tühjaks oli tõmbund

siis ühel öösel kuuri taga laulis suvaline lind
ta minu luksust-uneaega sirr-virritades segas
ma tundsin kuidas rooja alla mattus minu rind

kui plärisedes ärkama mind kutsus roostes kell

tõusin istu ning torisedes nööbitasin augud
sest pesa taga vesitamist nõudis minu lill
siis tõusis tuul ja tünni taga käisid räiged paugud

ja kõrvahargist vuhisedes sirgus mega-monster

siis laseriga põletas ta muru, kiskus tolmendavaid puid
kui meelerõõmuks matsutas mu pesatagust lille
ma õndsast vihast põrmu teda materdada püüdsin, kuid

pärast korjasin vaid iseenda luid.