Naine

Ma kõnnin alati ees
Ma olen naine
mul on kaks kätt, kaks jalga
ja neli pead
ma olen alati kaine.
Ma suitsetan, kui vaja
tuldki pakun, nagu mees.
Kuid ma olen naine
mitte teeseldud ja nõrk
või põhjendamatult kõrk.
Mul on maine,
terved juuksed, kena meik
selged silmad
sirge kael
kaunid kõrvad
ja terved pluusiservad.
Ma astun kergelt
jalanõudki pole kulund
olen uus ma moodne
maailmaasjadestki tean:
tunnen Freudi, Hegelit ja Marxi
astronoomiast pean ma lugu
muusikas ma tajun rütmi
tean, et sooleussil pole sugu
kui vaja, tantsin valssi
katsun tõrgeteta pulssi
kunstivallas näen ja sujun
kirjanduses ilu tajun
poliitikastki üht-teist tean,
sest uudiseid ma loen ja kuulan
mööda linna ringi tuulan
ajan asju, olen naine
vaatan naisi, olen naine
ootan bussi, mõtlen naisest
armastusestki ma mõtlen
mõtlen kaua, arutlen ja kaalun -
kas Sina oled naine?
Mina olen.

Kaugel ja serval

Mu arguse kõledas majas,
mis metsade serval ja sees,
seal on vaikus ja õud,
on koduste helide põud.

Nõnda mõtetes kuulen
tähtede hääbunud lendu
mu taevaste tinglikus toas,
mis kasvab ja kogub,
siis hääbub ja kaob,
nagu kopsudes mühisev õhk.

Nii köidikuis kinni,
ma saatana sõlm,
ei hargne ma lahti.
On kauge ja külm.

Nii, nagu kästi

Tule, armas
Vaata, ära oota.
Kõnni veidi veel, veidi lähemale.
Naerata, aga mitte liiga palju.
Olen tõsine, ma nalja ei mõista.

Tule homme jälle ja siis veel ja veel.
Tule siis juba.
hallikas väsinud nägu!
Ma naeru ei näe, palun naera!
Oled tõsine, sa nalja ei mõista.

Tuleme koos, tuleme vastamisi
mina siit ja sina sealt
naerame koos, naerame hästi.
Räägime kaua ja kulgemisi
räägime hästi
räägime nii, nagu kästi
nagu viisakus võõrast õpetab
nagu hea komme talitab.
Kõnnime koos, küljed vastamisi
nagu naaber naabriga,
nagu koer koeraga.
Ikka küljed vastamisi
mäletame aega, ootame koos
ja vaatame
siis kõnnime ja peatume
kättki surume.
Ootame suve,
sügist ja talvegi.
Kevadegi näeme ära.
Vahel jälle kohtume
ja naerame ja räägime
kaua ja hästi,
nii nagu kästi,
nagu viisakus võõrast õpetab.
Räägime kuni sureme
kuni süda veel taob rütmi
räägime vähem, ent hästi.
Hauas veel ehk naeramegi
naerame vähem, ent hästi.
Nii nagu kästi,
nagu surm surnut õpetab.
Naerame siiani
kevadel ja suvel
talvel ja sügiselgi
elasime hästi, sureme hästi
nii nagu kästi.

ma linnas
teedel ja lombivetel.
siin on sudu, unisuse udu.
puude ladvast maja taha
kuulen väsimuse hüüdu
teatud vabanemispüüdu
ma tunnen.
meri on kaugel
ta kastab
ja kasvab
ja taandub jää
minu esiõue teedel
asfaltpinna praos,
maapinna vaos.

aga siin lähemal,
veel lähemal-
minu enda maos
ei ole meri, siin on kaos
siin on vesi
siin on veri
veidi seedimata sobra,
käputäis ka täheteri
ammust armuajast,
mäletad, selles väikses kesklinna majas.
olin mina, olid sina
mõni tühisemgi naaber,
mis nüüd kõik on justkui
unustuse kajas.

-mida sa enne ütlesid?
-mis mida? see oli pigem "keda", veel täpsemini "kellest".
-aga "kellest" ei saa ju ütelda?
-ei saa ja pealegi ongi ütlemine liiga lihtne ja mahub ainult paari hetke..
-siis saab "kellest" rääkida? räägi "kellest"!
-rääkida ma oskan ainult sellest "kellest", keda tegelikult ei ole.
-kuidas sa saad rääkida "kellestki", keda ei ole olemas?
-no..on ikka olemas, ta on lihtsalt teistsugune.
-kas sulle siis ei meeldi teistsugune "kelle"?
-ma ei tea.. ma pole teda otsinud, õigemini pole kohanud.
-kas ta siis peidab ennast?
-ma ei usu, ma arvan, et ta on koguaeg kuskil siin, ma ei tunne teda lihtsalt ära.
-kas niimoodi keeruline ei ole?
-mismoodi?
-no kui sa ei tea ja ei tunne...
-ma ju tunnen. lihtsalt seda "kellet", kes mulle meeldib..
-kas siis nii on hoopiski lihtsam?
-vist küll..
-misasi on lihtsam?
-...armastada?