siin lõhnab nagu ilusa õela kiusatuse aed
kus sina oled suur ja ilus kohev õunapuu
ja mina sinu ammu ussitanud viljasilm
ma enam ei näe ja ära joosta ma ei saa
ma olen ju õun, võin vaid veereda
tulge pange mulle mõni füüsiline pauk!
minu ülesandeks otsida jääb aiaauk

olen mürgitatud magus muhk
su teenri, suveõhtu, vägistavas embuses
kui murulibled muutunud on huulteks,
mis mu pruuniks tõmbund nahale
sosistavad halvaks läinud sõnu.

kui ma sündisin, ma ei teadnud
aastaid tagasi ma ei teadnud
ma võisin öelda vaid "ma ei tea"
nagu ütlen ma praegu
ja nagu ma aastate pärast mõtlen,
et aastaid tagasi ma ei teadnud
ja olevikus ikka mõtlen: "ma ei tea"

ega see trall enne otsa saagi
kui yhel päeval sa ikka veel ei tea
ja suredki ära
ja mis siis
teised ikka ei tea
ja surevad ka ära
ja järglastele jäetakse koorem,
sest nad ei tea
nad ei tea
nad ei teadnud
siis nad veel ei teadnud
jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne
kui saaks aind kohe lahti sest "maiteast"

"tule juba, koputa mu rauast elu uksele,
sa viilitud sarvedega kurat
sest taeva ma ju niikuinii ei saa,
kuigi tegelt ma ju seda ka ei tea"

su käsi väristab mälestus
ja magnetsinine valgus
maetud mõtted ette loeb.

valikuid ei ole,
no first class comfort today
kokku pakitud on tänavad
ja ainult üks sundpuiestee
viib jälle sinna punkti tagasi.

ma elan euroopas
kaskede, mändide, läbulaugaste, bordellide ja alkoholi keskel
mu käsi paitab võõrasus,
hollywoodilik joovastus
ja samethoorane istmekate

le sillon d'or on surnud

mu jalad jahenevad, olen kruvidega maas
ja liikumiseks lahendada oleks vaja valem

ma pastak pihus põletavalt puurin meelt
olen maakoore all nagu purjus paganate koor
ma karjun, ma veritsevaks närin keelt

mu ebalusest roiskub noore kassi värske piim
ja nagu tagaaia rotipere vägistatud puukuur
ma olen pude, ma olen kahjulik kui nikotiin

küsimustes elab elu
kui ma seisan ja vaatan ja näen
et üks sõna paneb sajaga vurama
mööda laagrist ja viljandistki
ja isegi läti piiri ta ületab
ja minu piire ületab
ületab teistegi piirid
lendab üle pilve serva, päikse serva, lõpu serva
lõhub planeetide positsiooni
kogu improvisatsiooni
ja kaugemale ma ei näe
ja kaugemale ma tähti ei häälda
ja kaugemale mu käsi kribama ei küündi