kui ma sündisin, ma ei teadnud
aastaid tagasi ma ei teadnud
ma võisin öelda vaid "ma ei tea"
nagu ütlen ma praegu
ja nagu ma aastate pärast mõtlen,
et aastaid tagasi ma ei teadnud
ja olevikus ikka mõtlen: "ma ei tea"
ega see trall enne otsa saagi
kui yhel päeval sa ikka veel ei tea
ja suredki ära
ja mis siis
teised ikka ei tea
ja surevad ka ära
ja järglastele jäetakse koorem,
sest nad ei tea
nad ei tea
nad ei teadnud
siis nad veel ei teadnud
jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne
kui saaks aind kohe lahti sest "maiteast"
"tule juba, koputa mu rauast elu uksele,
sa viilitud sarvedega kurat
sest taeva ma ju niikuinii ei saa,
kuigi tegelt ma ju seda ka ei tea"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar