huvi oli metsa taha maetud
haud laudadega kinni kaetud
et küsimärk ei immitseks

unustus kesklinna platsil
kirjumates värvides
nõiaringe võiduvaimus keerutas,
homset hommikut
käte vahel reklaamiks veeretas

langesime reklaami ohvriks
vaid eilne vihm jäi eilsesse
ja mõni nõrgem (tugevam?) veel

neid filme tead
kus maailm murdub ja kodu kaob
ja rahvas sureb ja süda hirmust taob

kahest ilusamast saab uus algus,
kurjadele silma paistab põrguvalgus

saturni tükid julmalt ummistavad teid
me oleme nii väiksed
südamed küll on, kuid meil pole päid

ja himaalajastki üle käib üks laine
maailmamere, mitte ropsilaine
ja mina olen kuuest miljardiks üks tükk
üks maalihkes, tsunaamis surev naine.

ta istub kusiganes, näiteks köögis.
aint mingi jakk seljas, muidu üleni paljas.
rebib ajalehest reformikate reklaamsüdame.
süda on ilus - punane ja lõhnab nagu värske trükk.

ta kannab südant jakipõues, ka õues, ka unes ja kui vaja ka tules.
sest kammoon, LOVE RULEZ
kuni jakk pessu pandi
ja paberipuru selle ära rikkus
selle jakiga vist küll enam ei landi.

üks miniatuur ammusest ajast

Käed

Väike paks võtab sisse kindla positsiooni ning veidi pikem sihvakas ja figuurikas neiu põimib ennast tema ümber. Paar elegantset liigutust üles alla ning seejärel soliidne kohendus. Õhtupoole on tuju kindla peale lärmakam ning siis aitavad kolm janust ja mehist härrat neiul ning ta veidi trullakal sõbral viinaklaasi haarata. Suvalisest siblimisest saigi mõtestatud tegevus.

unenäos isegi lehed ei lange
vaid tõusevad pilvisse
ja aurub sügis talveks,
paiskab raheteri
eksinud nägude silmisse.
ja me lihtsalt ei näe,
vaid ulatame käed,
sest karjuvast külmast
mõranenud me marmorpõrand.

kuna mittemäletamist teeselda ei saa
küll teistele, kuid mitte endale
siis parem lauseid, pildijuppe peast
ma ei peleta,
vaid neid lahkelt teretan,
nagu võimust vintsket vaenlast,
värisedes ent soliidselt.

oma pihtimused kolmemõõtmeliselt ritta sean
lisan heli, sätin värve, krutin fookust,
naudin lõhna mälu, valu rohkust.

ning nagu äsja maetud sõbra hauakivvi
ma graveerin oma sisemuse seinale,
et valetada ma ei tohi, nagu tegin seda varemast.

nagu valetasin sulle
kui ütlesin, et nägin und ja sirelit ja õit
sama selgelt, nagu näen ma
kuidas põimisime lubadustest kord me armuköit

siis ütlen nüüd ja vannun, muutun aususest ma veeks
et õiel polnud lehti mitte viis, vaid neli
ja mina oma joovastuses, oma sireliallees
neelasin ja naersin ja sinule ma hoidsin end

aga sisemus ei valeta, nagu ei valeta ma nüüd
ja neljast õielehest sai üks kurb etüüd
see on minu tõde.

septembris voolab mõistus tagasi oma pessa
nagu voolab vihm või mu
silmad kolbast välja,
kui sa
teeskluskindlal sammul kõnnid,
räägid ühte roppu nalja.

ja ka lehed peegeldavad muiet
sinu väriseval värskel suul
paljad oksad osutavad sulle
kui mind sihib sinu pilgu julm harpuun

ja mina oma unetutel öödel
süüdistan vaid külma täiskuud.

veel eile oli võrdlemisi raske naerda
suunurkadesse veeti mõni tinapomm
ja kurku kukutati kerge nutukäkk
no väkk!!!!

veel eile oli võrdlemisi raske naerda
jalge ette vaadata, bussi oodata,
kiiremini kõndida, sest kiiret ju ei old
kohta kuhu minna ammugi ju pold
ja just siis kõik linna valgusfoorid
näitasid vaid rohelist tuld.

meri irvitab näkku, näitab näppu
ma küüntega pihku vean verised vaod
hõrk hallus põlvi taob valusaid laineid
ja mälestus magusast ikka ei kao

süda kannab mõõka, hing hoiab kilpi
kui kivikuhjast ja merepiirist möödun
kuradi jõuga surun sammud läbi õhu
õhtul olen laip kui mõtted saan söödud

ma olen nimisõna
lihtne käänduv ainsus
kihilisus, mitmenäolisus mu omadus
eile, täna, homme 14 käändes ma väänlen
kui meist saab tegusõna meie ilusamas pöördes

sa mu sügisese õhtu adpositsioon
on ka õpikus kirjas su definitsioon:
"sõna, mis kuulub nimisõna juurde."

kõrvad kõmust krampis
käed klaasist korpas
aga mu silmad on seal-
higilibeda saali nurgas
ja otsivad sind
liblikatest tehtud võõras.

siin lõhnab nagu ilusa õela kiusatuse aed
kus sina oled suur ja ilus kohev õunapuu
ja mina sinu ammu ussitanud viljasilm
ma enam ei näe ja ära joosta ma ei saa
ma olen ju õun, võin vaid veereda
tulge pange mulle mõni füüsiline pauk!
minu ülesandeks otsida jääb aiaauk

olen mürgitatud magus muhk
su teenri, suveõhtu, vägistavas embuses
kui murulibled muutunud on huulteks,
mis mu pruuniks tõmbund nahale
sosistavad halvaks läinud sõnu.

kui ma sündisin, ma ei teadnud
aastaid tagasi ma ei teadnud
ma võisin öelda vaid "ma ei tea"
nagu ütlen ma praegu
ja nagu ma aastate pärast mõtlen,
et aastaid tagasi ma ei teadnud
ja olevikus ikka mõtlen: "ma ei tea"

ega see trall enne otsa saagi
kui yhel päeval sa ikka veel ei tea
ja suredki ära
ja mis siis
teised ikka ei tea
ja surevad ka ära
ja järglastele jäetakse koorem,
sest nad ei tea
nad ei tea
nad ei teadnud
siis nad veel ei teadnud
jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne jne
kui saaks aind kohe lahti sest "maiteast"

"tule juba, koputa mu rauast elu uksele,
sa viilitud sarvedega kurat
sest taeva ma ju niikuinii ei saa,
kuigi tegelt ma ju seda ka ei tea"

su käsi väristab mälestus
ja magnetsinine valgus
maetud mõtted ette loeb.

valikuid ei ole,
no first class comfort today
kokku pakitud on tänavad
ja ainult üks sundpuiestee
viib jälle sinna punkti tagasi.

ma elan euroopas
kaskede, mändide, läbulaugaste, bordellide ja alkoholi keskel
mu käsi paitab võõrasus,
hollywoodilik joovastus
ja samethoorane istmekate

le sillon d'or on surnud

mu jalad jahenevad, olen kruvidega maas
ja liikumiseks lahendada oleks vaja valem

ma pastak pihus põletavalt puurin meelt
olen maakoore all nagu purjus paganate koor
ma karjun, ma veritsevaks närin keelt

mu ebalusest roiskub noore kassi värske piim
ja nagu tagaaia rotipere vägistatud puukuur
ma olen pude, ma olen kahjulik kui nikotiin

küsimustes elab elu
kui ma seisan ja vaatan ja näen
et üks sõna paneb sajaga vurama
mööda laagrist ja viljandistki
ja isegi läti piiri ta ületab
ja minu piire ületab
ületab teistegi piirid
lendab üle pilve serva, päikse serva, lõpu serva
lõhub planeetide positsiooni
kogu improvisatsiooni
ja kaugemale ma ei näe
ja kaugemale ma tähti ei häälda
ja kaugemale mu käsi kribama ei küündi

minu armluul (armlaul)

Mhh - woah, li li liblikaz
"Ki-ki-kirrrg" kiljub keha
Ohh!
Su Su(u) magus lõhn
Tu-tule vir-var virgas õhk
ki-kirjuta mu seljale luul
vil väl vilista üks laul

(kirjutatud aine "loov kirjutamine" raames 10.05.09, E.Hiire "armluule" põhjal )

kivi

suvisel sügisel kividel tantsisin
kui mõttetus väänas mu tulise jala
ja kukkudes lõhkus mu lumise käe
mis valgele linnule nokkida jäi

siis lebades lehkava joana voolas üks hääl
üks kriiskav ja krigisev parastav hääl
see sulatas kõrvad ja suletas silmad
ja punase kiirega muutis mu kiviks

ja õhtuses leinas ma jahtusin
siniste silmade, mere, taeva tahtel
kui mulla alt, minu alt kõrvalt ja eest
üks südikas sügislill pead ülesse tõstis

ja tuli uus naerune kollakas noorus
kes õhtuses õnnes naerdes keerles
ja hüppas ja tantsis mu peal
lehvitades merele, langevale õhule

kui temagi terava, tulise välgu ja
mullaste mõtete mürtsuval tahtel
purustas jalad ja lumised käed
ja valgele linnule labaselt nokkida jäi

kui öö on must

kui öö on must
ja liblika tiibade vaikuses heliseb õud
ma kuulen merd
ja langen sügavamale
kui iial päike oleks lubanud
kui öö on must
ja varjude vahel väriseb voolitud naer
ma kuulen merd
ja vaatan kaugemale
kui iial taevas oleks soovinud
kui öö on must
ja mängitud päevast meenub üks pilk
ma kuulen merd
ja tunnen valjemini
kui iial keegi oleks kuulnud

1

ma võiksin olla tuul, mis tuhamäge hajutab su suul. ja siis midagi frigiidsemat, et peita endas seda paremat.
ma võiksin olla näiteks naftapuur või eilne sitt ja pikaks venind miniatuur. oo kuidas mängiksin ma ilget bossi või oleks nagu robinhuud, see oleks nagu very good. ma laseks armukesest naabrimehel anda mulle ilgelt raha ja jätaksin ta homme maha. ma laseks pori sisse näoli liugu ja eiraks ema manitsevat niugu. ma baltas pingi taga tõmbaks crack'i ja kristlastele näitaks fakki. ma paneks lapsed vabakale sittuma ja jookseks politseile kituma. võiks veel hammustada ennast kõrvast, mitte et ma mõtleks mingist mõrvast. pillaks rootsi muuseumis maha mingi ilgelt kalli tassi ja näitaks naeratades ühe võõra naise passi. nokiks pargi pingil päikse käes ma nina, pohui, et mööda kõnnid näiteks sina (?) ma armastavalt hoiaks kalamaja kirbust kassi ja pärast kratsiks oma naha sassi. siis viskaks panga aknasse ma kivi ja unustaks ära, mis on minu nimi. ma kõik viskaks välja oma peast ja nilbeid nalju teeksin kino tagareast. ma prantsuskeeles mõnitaks üht meest: "c'est toi, le violeur modeste?" ma möödakäijalt küsiks koni ja lubaks talle osta roosa poni. siis rongi peal ma lugulaule laulaks ja sinna jääks ma hullult kauaks. veel otsiks mingi sõgeda ja aitaks hullarist tal pageda.
ja lõpuks paneks panti oma raske pea, et olen jälle mega-giga-hea.

2

need kylmad ööd mind kihelema kisuvad
kui teki vahelt ulatamas kätt yx koibik
kes vilksamisi pillab mu kõrva sisse pisara
ja mu hinge taha surnud juustest ymisedes trykib:
"salastatud toimik"

neid pudisevaid sõnu
on kõik kohad täis
mis huultelt
magusa verena
alla voolavad
kuid ühtegi plekki ei jäta
see on see eilse
love-happy-end filmi
vale ja hale real-life-replay
peab lõppema
pikk ja põrund
poeetiline pläma

üks külmendav ja tolmendav tükike maad
mis sogajärvena moonutab mu nägu
virisedes vajuma ja hajuma kipub.

nüüd poolest rinnast olen ma vees
ja kaldal on vaid tosin kuivand kala
ja puude otsast pudenenud õie päid.

viskan triiki, seliti ma vahin läbi silitava vee
ja näen kuis kullendama kukub taevas
c'était comme une fille avec l'auréole.

seal kaugest veidi edasi
ja igavikust meeter tagasi
üks kohmetu, kuid range Jumal
südametest käsi puhtaks pesi

mul lilled ööbiku pesa taga sirgusid
ja karmi nõgestiku vahelt paistis tünn
seal tünni all paar kõrvaharki virgusid

neil talveunest vats tühjaks oli tõmbund

siis ühel öösel kuuri taga laulis suvaline lind
ta minu luksust-uneaega sirr-virritades segas
ma tundsin kuidas rooja alla mattus minu rind

kui plärisedes ärkama mind kutsus roostes kell

tõusin istu ning torisedes nööbitasin augud
sest pesa taga vesitamist nõudis minu lill
siis tõusis tuul ja tünni taga käisid räiged paugud

ja kõrvahargist vuhisedes sirgus mega-monster

siis laseriga põletas ta muru, kiskus tolmendavaid puid
kui meelerõõmuks matsutas mu pesatagust lille
ma õndsast vihast põrmu teda materdada püüdsin, kuid

pärast korjasin vaid iseenda luid.