suvisel sügisel kividel tantsisin
kui mõttetus väänas mu tulise jala
ja kukkudes lõhkus mu lumise käe
mis valgele linnule nokkida jäi
siis lebades lehkava joana voolas üks hääl
üks kriiskav ja krigisev parastav hääl
see sulatas kõrvad ja suletas silmad
ja punase kiirega muutis mu kiviks
ja õhtuses leinas ma jahtusin
siniste silmade, mere, taeva tahtel
kui mulla alt, minu alt kõrvalt ja eest
üks südikas sügislill pead ülesse tõstis
ja tuli uus naerune kollakas noorus
kes õhtuses õnnes naerdes keerles
ja hüppas ja tantsis mu peal
lehvitades merele, langevale õhule
kui temagi terava, tulise välgu ja
mullaste mõtete mürtsuval tahtel
purustas jalad ja lumised käed
ja valgele linnule labaselt nokkida jäi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar