Klassis vahel satun vaatama ma armatuure
üks, kaks, kolm, neli
korda neli -
kuusteist laelampi
Imelik, kuid midagi meenuma mul hakkab meist,
kuidas lihtsalt jälgisime teineteist
või tundus mulle lihtsalt nii?
Naiivsusest? Või mõjus saatuslikult nikotiin.
No teate küll -
noor teismeline lihakeha, pulbitsemas maailmaviha
kõigi staatust muuta proovisin
ja soovisin, et sa mind tahaks.
Issand jumal, süda läheb pahaks!
(Nagu nälkjas mädaõuna peal, sust leida tahtsin veel mõnd magusamat kohta)

üks, kaks, kolm, neli
korda neli -
kuusteist vallutavat tanki
nüüd me lihtsalt pommitame teineteist
ma kindlalt tean,
seda ütleb vaist ja ühiskond
ja kasvõi sadakümme võõrast naist ja meest.
Minu kord on sihtida,
kaduge mul eest!

Seisin parasjagu linna tänaval sajus, bussi ootamise asjus, kui sa vihmalombina musse kingatalla kaudu otsustasid tungida. Tundus, nagu oleks kostitanud sa mind rummiga või lämmatanud kondoomikummiga. Ilmselt vajusin ma vatti või mis veidi hullem - kaamli tatti, kus keegi kummaline kummitus mu hääle sootuks summutas ja mu kindla meele kummutas - ta näitama mul hakkas pilte, külge kleepis roppe silte - ta tembeldas mu valetajaks, sitaks maletajaks, kes sult alati saab šahhi-matti, räigelt kotti.
Sel hetkel jämedalt mul viskas üle: "kes kurat sina üldse oled, kummilinna kummitus või tatist vati ummistus, pealekauba ilgelt kole." Olgugi ma vahel valetaja, vilets maletaja, kuid minu vead ja nõrkused on tihtilugu mitut puhku uhkemad kui mõne mehe kõrkused.