Kollane maja

kollane maja,
nii köitev ent tühi ja kurb
sa suved sead kokku
ma saan suga tahtmatult üheks
kollane maja,
ma kuulen su akende kildude nuttu
teritan kõrvu, see kõik on nii vaikne
ja võimatu ühes
kollane maja,
ma silmi pärani sean
kui avaned keskelt, mu kodune haud
vaid maigutad suud
ja kumised tühjast
kollane maja,
ma olen pisike laps, pea kangena kuklas
ja ikka veel kuulata püüan su sõnu
nii lõikava vaikuse taustal
ma otsin end
võõraste ja omade mälestuste kuhjast
kollane maja,
ma seisan seal kaua
võtmega tugevalt pihus,
muljumas mu sõrmi
veretriibuna mu pihus
kollane maja,
ma soovin, et ma magaks
ja ei oleks
sinuga ühte meelt ja värvi.

Juulikuu lind

mu kirjade muusikas
me kohtume taas.
ma ei ole midagi uut,
ka nüüd olen juulikuu lind
ehk veidi vanem,
kuid hääl on ikka nõrk ja pelg.

siin sinu akende taga
mu tiibade sibin ja sabin.
kesk vaikust vaid paugutad ust,
et kartuses õhku ma tõuseks
ja reedaks mind konarlik lend
mu igavas inimlikkuses.

ja enne kui (m)ärkan
saab sulgede sõudeist
vaid nukker ja tolmune
taevaste tuul.