seal me olime -
paneelsete majade vaikivas varjus
tuhastund vigade urnide keskel.

me vaatsime uude
ja lootsime,
et jagatud õnn meie õmmeldud armust
ei lahku me õrnadest põimitud sõrmist
kui lahkubki, siis mitte täna -

aega on,
me naersime
ja uinusime ainult üheks päevaks.

väsinud mu hääl ja sinu silmad, mis mind taevast vihmapilvedena vaatavad. näed, nad saavad tormide uduks ja mälestuste vereks meie võimatus ja võitlemata võidus, mida kunagi ehk polegi olnud. nüüd ma vaatan maha, nagu vaatab kerjus. ma olen tiibadega kala, ujun lenneldes su ümber. ma olen igatsuse kriiksatav äng. oma klaasiklirinaga kildudes ma moonutan su varisenud nägu ja kajan kohinaga kaua, kaugele ja kõrgele: "kaotage taevas, mu nõrkuste katus, meie kokkusuland patus!"

millest sa mõtled
kas sa mõtled
kui ma sinu nime ütlen
kas kajab see läbi betooni
läbi maa jääkirme vahelt alla
paganate poole
väriseva hääle vibratsioon
miks kaevasin su alla
matta oleks võind sind taeva
pea alaspidi ripun - pilvi kaevan
kas näed sealt alt
kuidas vatitükid langevad?
ei see pole lumi, surmast külmand vesi.
vaid pehme taevaaur
ma tean, et seal sa lesid
mitte nagu praegu
ma ju näen
läbi maa ja nõrgund vihmavee
nagu mälestustekaevu
ma ju näen
sind rohukõrtel kõndimas
mitte ainult unes
vaid veel lähemal
mu akna taga, ukse ees
silmad vees