20 november 2010

väsinud mu hääl ja sinu silmad, mis mind taevast vihmapilvedena vaatavad. näed, nad saavad tormide uduks ja mälestuste vereks meie võimatus ja võitlemata võidus, mida kunagi ehk polegi olnud. nüüd ma vaatan maha, nagu vaatab kerjus. ma olen tiibadega kala, ujun lenneldes su ümber. ma olen igatsuse kriiksatav äng. oma klaasiklirinaga kildudes ma moonutan su varisenud nägu ja kajan kohinaga kaua, kaugele ja kõrgele: "kaotage taevas, mu nõrkuste katus, meie kokkusuland patus!"

Kommentaare ei ole: