mu kirjade muusikas
me kohtume taas.
ma ei ole midagi uut,
ka nüüd olen juulikuu lind
ehk veidi vanem,
kuid hääl on ikka nõrk ja pelg.
siin sinu akende taga
mu tiibade sibin ja sabin.
kesk vaikust vaid paugutad ust,
et kartuses õhku ma tõuseks
ja reedaks mind konarlik lend
mu igavas inimlikkuses.
ja enne kui (m)ärkan
saab sulgede sõudeist
vaid nukker ja tolmune
taevaste tuul.
1 kommentaar:
Miina, ma ei tea, kuivõrd olen praeguses seisus su luulet võimeline aimama, aga sa kirjutad hästi ausalt ja mängid selle piiriga, kus lõpeb piirideta olek.
Hästi armas lugemine oli. Oli öö, unerohi, oli unetus.
Postita kommentaar