Seisin parasjagu linna tänaval sajus, bussi ootamise asjus, kui sa vihmalombina musse kingatalla kaudu otsustasid tungida. Tundus, nagu oleks kostitanud sa mind rummiga või lämmatanud kondoomikummiga. Ilmselt vajusin ma vatti või mis veidi hullem - kaamli tatti, kus keegi kummaline kummitus mu hääle sootuks summutas ja mu kindla meele kummutas - ta näitama mul hakkas pilte, külge kleepis roppe silte - ta tembeldas mu valetajaks, sitaks maletajaks, kes sult alati saab šahhi-matti, räigelt kotti.
Sel hetkel jämedalt mul viskas üle: "kes kurat sina üldse oled, kummilinna kummitus või tatist vati ummistus, pealekauba ilgelt kole." Olgugi ma vahel valetaja, vilets maletaja, kuid minu vead ja nõrkused on tihtilugu mitut puhku uhkemad kui mõne mehe kõrkused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar