kuna mittemäletamist teeselda ei saa
küll teistele, kuid mitte endale
siis parem lauseid, pildijuppe peast
ma ei peleta,
vaid neid lahkelt teretan,
nagu võimust vintsket vaenlast,
värisedes ent soliidselt.
oma pihtimused kolmemõõtmeliselt ritta sean
lisan heli, sätin värve, krutin fookust,
naudin lõhna mälu, valu rohkust.
ning nagu äsja maetud sõbra hauakivvi
ma graveerin oma sisemuse seinale,
et valetada ma ei tohi, nagu tegin seda varemast.
nagu valetasin sulle
kui ütlesin, et nägin und ja sirelit ja õit
sama selgelt, nagu näen ma
kuidas põimisime lubadustest kord me armuköit
siis ütlen nüüd ja vannun, muutun aususest ma veeks
et õiel polnud lehti mitte viis, vaid neli
ja mina oma joovastuses, oma sireliallees
neelasin ja naersin ja sinule ma hoidsin end
aga sisemus ei valeta, nagu ei valeta ma nüüd
ja neljast õielehest sai üks kurb etüüd
see on minu tõde.
2 kommentaari:
ma sõin ükskord liiga palju sireliõisi ja mul läks süda pahaks.
aga luuletis on sitaks hea!
sireliõied jah kibedad, ei mõju maole maitsvalt.
kes sa oled, anonüümne?
Postita kommentaar