septembris voolab mõistus tagasi oma pessa
nagu voolab vihm või mu
silmad kolbast välja,
kui sa
teeskluskindlal sammul kõnnid,
räägid ühte roppu nalja.
ja ka lehed peegeldavad muiet
sinu väriseval värskel suul
paljad oksad osutavad sulle
kui mind sihib sinu pilgu julm harpuun
ja mina oma unetutel öödel
süüdistan vaid külma täiskuud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar