Vihma lõpmatus sajus
sa seisad mu ees täis tähtede kuma
ma vaikin vaid, vaatan
su suveöö saledaid sõrmi,
mis liueldes
särginööpe uniselt avavad
nagu hommikupäike mu silmi.
Nüüd aegluubis laskub
su alastus läbi mu lihast
püssikuulina läbi mu luust
veel kaugemalegi
inimkeha igavikku.
Miks öö meid nõnda kõnetas
ja pimeduses pilgud põimis?
Ma olen kõigest laps
ja armastusemängu
ma julgen mängida
vaid pimedas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar