“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha kui sa siin oleksid?”
Romaan “Piiririik” on kirjutatud kirja vormis, kellelegi, kes kõigub reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Lugedes tekkis tunne, et seda erilist isikut, kellele kirja kirjutati, on võib-olla kuskil kohatud, ei tea siis, kas unenäos, unistustes või mõnes kohvikus, kus temast on looma hakatud kedagi erilist ja vajalikku, kedagi kellega rääkida ning keda mõnes mõttes oma kaitseingliks pidada. Ilmselt sellest ka kirjasaaja salapärane nimi Angelo. Angelo, ainuke kellele kirja kirjutaja oli usaldanud oma loo, ainuke, kes seda vääris või mõista tahtis. Kuid ka tema oli kirja kirjutaja võimuses, ka teda ei pidanud kirja kirjutaja igatsema või ootama, sest Angelo asemel oleks võinud see olla ükskõik kes, ükskõik kus ja ükskõik millise nimega. Kas pole mitte nii, et inimestel ongi vaja alati kellelegi oma lugu jutustada? Olgu ta siis mõni hea sõber, vihikust välja rebitud paberitükk, millele oma mõtteid ja tegusid kirja hakatakse panema, lemmikloom või keegi, keda päriselt ei eksisteerigi.
Näib, et see raamat peegeldab võitlusi iseenda ning maailmaga ja pidevaid küsimusi, kas see, mida me igapäevaselt näeme, kuuleme ja tajume on ikka päriselt olemas? Kas see, et me hommikul üles ärkame, hambaid peseme ja enne kodust väljumist kingapaelu seome ning päeva jooksul inimestega kohtume on ikka tõesti reaalsus? Mis takistab seda olemast unenägu? Või kust üldse läheb unenäo ja reaalsuse piir? Tundub, et reaalsus ongi mõnes mõttes kokkuleppeline. Inimesed on veendunud, et igapäevased toimingud on reaalsus ning see, mida me eile või täna öösel unes nägime, ebareaalsus. Ilmselt on see mugavus, et mitte hulluks minna. Ja paika pandud tõdesid ju ometigi painutama ei hakataks ning see, kes seda teha julgeb, on kas veidrik või olend teiselt planeedilt.
Ennist mainisin veel, et raamat peegeldab mõneti võitlusi iseenda ning maailmaga. Sellega ei pidanud ma silmas mitte seda, et kirja kirjutaja on suitsiidne-maniakaalne revolutsionäär, kes naabrite ja pagan teab kellega veel kohut käib, kõigis oma muredes valitsust süüdistab ning pärastlõunases bussis suurte koolikottidega lapsi sõimab. Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust, mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: “Ah! Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtliiliad.” Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll kaunis linn, armastav kaaslane ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne, et miski kuskilt kutsub. Kuhugi, kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on sinna pääsemine liiga suur soov. Soov leida midagi võimatut, soov kohata midagi, mis inimestele mõeldud ei ole. Ilmselt seesugused soovid tekitasidki kirja kirjutajas n-ö piirsituatsioone – vajadust põgeneda tavamõistes suurepärastest olukordadest ja harmooniast, mida elu ikka ja jälle serveerida püüdis, ent tulutult. Teatud hetked lihtsalt anusid purustamist.
Raamatut lugedes jäi veel mulje, et kirja kirjutajat on väga tugevalt mõjutanud ka lapsepõlv. Ikka ja jälle lipsavad raamatust läbi meenutused lapsepõlvekodust, vanaemast, kooliajast ning imepisikestest detailidest, mis hiljem teda läbi elu saatnud on ning oma jälje on jätnud. Olgu need siis kas lõhnavad õunad, vanaema Siberi-jutud, puupinkidega logisev rong või midagi muud, mida miski kuskil meenutama sunnib. Tundub, et raamat on kui paralleeluniversum, kus kõik mälestused, teod ja unistused põimuvad ning moodustavad kokku ühtlase massi ning tegude ja tagajärgede loogilised seosed. Miski, mis kunagi millegagi seostus, seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: “Neid õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja lugesin Dostojevskit, kooli enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must ingel, kes seisis mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind.”
Ilmselt ongi see raamat eneseotsing, eelkõige kirja kirjutajale ning ka nendele, kellel on au seda kirja lugeda. Mina, kirja ehk teose lugejana muutusin raamatuga väga lähedaseks ning tundsin paljuski ära iseennast, eelkõige sellena, kes päris täpselt seda õiget kohta kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest: “Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar