30 mai 2010

Triin Soomets “Varjatud ained”


Triin Soometsa luulekogu “Varjatud ained” on välja andnud Eesti Kultuurkapitali toetusel kirjastus Tuum 2009. aastal. Alustaksingi oma analüüsi ühe Eesti kirjaniku, Mathura, sõnadega, kes on Soometsa “Varjatud aineid” väga elavalt kirjeldanud: “Soometsa värske luuleraamat ei anna kokku pilti mitte ühest tõest, vaid võimaluste paljususest või lõpmatusest; mitmed luuletused lõpetabki autor fraasiga jne. Triin Soomets on ilmselt see tänapäeva eesti luuletaja, kelle loomingus leidub enim ütlemata jätmist. Tema luuletused on kondensatsioon mõtetest ja kaemustest, mille vastuvõtmisel on see, mida neis luuletustes pole, sama oluline kui see, mis sõnadesse seatud. Uues raamatus rõhutab ka kujundus, et tähendust tuleb otsida muu hulgas teksti kõrvalt ja tagant. Selles mõttes sobib pealkiri „Varjatud ained” Soometsa luulekogule suurepäraselt.” Samuti märgib Mathura, et Soometsa uus kogu on vägagi filosoofiline ja tõdemuslik ning kohati võib isegi väita, et luuletustest kooruvad välja terved maailmanägemused.

Panen oma mõtisklused kirja just selle raamatu kohta, kuna olin juba varem tundnud antud teosega mingit kummalist lähedust. Järgnevas analüüsis üritan jääda võimalikult objektiivseks ning püüan luulekogust rääkida küll läbi oma kogemuse, kuid proovin jätta kõrvale fakti, et “Varjatud ained” oli nii mõnelgi pikal ja pimedal talvekuul minu lüüriline piibel voodikapil.

Esimene asi, mis Soometsa luulet lugedes silma hakkab on see, et ta on väga suurt rõhku pannud sõnamängule. Erinevalt n-ö traditsioonilisest luulest kasutab ta palju algriimi ning seob sõnadest mänglevad häälikujadad, mis kannavad endas lisaks ilusale kõlale veel sügavat mõtet, mis tahes-tahtmata kujutlusvõime täiskiirusel tööle paneb:

“Lõpeta lugu ja lahku,
kohe karjatab kukk
siinsamas läheb lahti,
pöörduste pidu,
laguneb korraks lahti
teiste ilmade lukk...”

Olen siiralt nõus Mathuraga, et kogu “Varjatud ained” luuletused ei ole pelgalt mõni lüüriline ilus kirjeldus või arvamusavaldus, vaid paari sõnaga kokku võetud terviklik filosoofia ükskõik millest, mida iga inimene endale meelepäraseks väänab ja meeldivaks loeb (ilmselt sellest tulenevalt oli see raamat ka minu jaoks n-ö püha). Eriti mitmekülgseks ja meloodiliseks (- just nimelt meloodiliseks, sest järjest raamatut lugedes seoks luuletusi justkui mingi ebamaine muusika) muudab teose see, et Soometsa filosoofiad ei puuduta pelgalt ainult mõnda teemat, vaid on kogu meid ümbritsevaga vähemalt mõningal määral seotud. “Varjatud ained” kannab igas oma lihtsas ja lühikeses luuletuses suurt sõnumit, olgu see siis kas armastusest, lihtsaks saamisest, eksimisest või millestki muust täiesti inimlikust ja tavalisest, mille peale me igapäevaselt üldse ei mõtlegi.

“Mälu laekad
laukad
täis kirglikke sosinaid
ühte ja samasse jõkke
ei saa kaks korda uppuda
jõed kuivavad liiga ruttu”

Loomulikult on tänapäeval luule tohutult muutunud ning esitatakse palju küsimusi selle kohta, et kust maalt siis läheb lüürika ja proosa piir. Võib-olla ei peakski kõike niivõrd kindlatesse piiridesse seadma ning tuleks tõdeda, et 21. sajand on vähemalt kirjandusmaailmas n-ö ühtesulamissajand. Ajad on muutunud, ajaga ka inimesed ning inimestega ka kunst. Räägitakse veel, et tänapäeva luuletajad kannavad üldises plaanis kõik ühesugust kirjutamisstiili – riimi ei ole, puudub kindel rütm, tekstid on kohati ebaloogilised, teemad on julged, iroonilised ja kasutatakse n-ö šokiteraapiat (räägitakse millestki sellises võtmes või laadis, mis kõik lugejad ahhetama ja ohhetama paneks). Olles lugenud paljude teiste kaasaegsete Eesti luuletajate tekste, siis tahan öelda aga seda, et Soometsa luule on midagi hoopis teistsugust ja hoomamatut, midagi suuremat ja rikkamat, see on mingis mõttes meie ajast ees. (Seda kõike loomulikult läbi minu silmade). Iga luuletus on kui eraldi jutt, kellegi elulugu, film või romaan, mis kõik kokku moodustavad huvitava ja mingil kummalisel kombel täiesti loogilise koosluse, mida võiks võrrelda näiteks päikesesüsteemiga, kus (päikeseks) keskpunktiks on inimene ja planeetideks on kogu elu, mis justkui detailideks on võetud ja alatiseks kasvõi ainult meie mälestustes orbiidile tiirlema jääb. Mis tähendab, et kõik on kõigega seotud, kõik on kõige osa ja meie ( inimesed ) oleme selle suure osa alus.

Loomulikult tahaksin ma raamatu kõiki luuletusi eraldi hinnata ja analüüsida, kuid ilmselt veniks minu analüüs siis liiga pikaks ja tüütuks. Nagu nende heade asjadega alati on – mitte liiga palju, vaid parasjagu, muidu võib hea muutuda hoopistükis vastumeelseks. Seega valin enda äranägemise järgi kaks võimalikult erinevat luuletust ning proovin nende sisse sukelduda, nii sügavale kui suudan.

“See on su talla all
sõrmedes peas ja kõhus
hingeõhus ja hääles
see on kõrgel sygaval
see on yleliia ja liiga vähe
heas kurjas kirjas ja keeles
ma ei lähe
ma olen meeles”

See on autori väide, võib-olla soov ja enesele tõestus, et see keegi, kellega ta kunagi lähedane oli olnud, ei unusta teda kunagi. Ei tohi unustada. Autori silme läbi oli see midagi nii suurt, et ta ei jää mitte ainult selle kummalise mõtetesse, vaid igasse keharakku, isegi ta taldade alla või hingeõhku. Read “heas kurjas kirjas ja keeles” tähendab ilmselt seda, et isegi kui teda meenutatakse hästi või halvasti, luuakse tast mingi uus pilt, siis ikkagi ta ta jääb, ükskõik mis asendis, aga ta on meeles ning ta ei kao kunagi. Ka selles luuletuses võib näha huvitavat sõnamängu, eriti ridades “see on yleliia ja liiga vähe, heas kurjas kirjas ja keeles”.

“Tegelikkust saab painutada
pingule tõmmata
kuni see plahvatab
uus universum
uus noatera
uus tasakaal
mida saab painutada
jne”

Ilmselt selle luuletusega on autor tahtnud öelda seda, et iga inimene saab tegelikkusest luua endale mingisuguse oma pildi, seda muuta ning võib-olla ka endale valetada kuni inimene seda kõike ise uskuma jääb. Uus olukord on näiline ent reaalne, mida samuti on võimalik painutada ja muuta, teha see endale koduseks. Nii lõputult. Mis on lõpptulemus? Hulluks minemine? Võib-olla. Ehk on see tavaline ja me elame kõik nii, et just nimelt mitte hulluks minna? Eks see ole iga inimese enda otsustada.

Kokkuvõtteks võiks veel luulekogu kohta mainida veel paari huvitavat asja. Näiteks seda, et autor ei kasuta ühtegi suurt algustähte ning ainult väga vähestel juhtudel kirjavahemärke. Luuletustel puuduvad pealkirjad ning mõnikord on Soomets ü-tähe asendanud y-tähega. Võib-olla selleks, et sõnamängule ka visuaalset vürtsi lisada. Kogu lõpus on veel huvitav luuletus, mis ainukesena kannab pealkirja “my estonian”, mis sisaldabki endas ainult sõnadega mängimist ja võin teile lubada, et tagab kõlalise naudingu. See luuletus algab nii: “serviti lapiti, pikuti paiguti, laiguti lõiguti, kõiguti pakuti...”
Tundub siiski, et ma väga objektiivseks ei suutnud jääda, sest analüüsist kajavad läbi ainult kiidusõnad. Kuid miks ka mitte, ilmselt peabki siis nii olema.

Kommentaare ei ole: