reede õhtu

valgete pükste ja dekolteega neiud, täis viina ja enda teada elu näinud, robotile tegid piina.
mingi suvaline tsirkus, mitte inimlik virkus. robot oli trotsi täis, ei tahtnud liikuda - käimisraami najal kiikuda. aga beib aeroobikast jalgadega aina sõtkus, robot kõndis ja mõni purjus vana õudusest endal juukseid välja katkus.

need sentimeetrid korda mõni mõtlema mind pani, et selle halli õhu sees ei seisa ainult mõni mees, kes hinge endast välja lasi. ma kordamast ei väsi, et tontidest või surnud elevandi lontidest mu maja kohal õhk on paks ja kopsu asemel mul justkui oleks maks ja ilmal sellisel ma hingama peaks justkui kõrrega läbi telliste. ma ei ole kurb või liiga emotsionaalne, lihtsalt surnuõhk mul tundub banaalne. nagu hingates matsutaks ma mõne elatud või elamata elu, vahiks maa pealt koolnumere taevamelu.

tema suhu
targad sõnad
on nagu
vanakese suhu
kommid kõvad.

aga miskipärast kevadeti
ojad ainult voolavad ta mõtteid,
teevad valuvõtteid,
ja su karjatusest
õudus ronib puude latva,
taeva taha
meie kõigi silmi maha matma.

täna öösel olid sa vähemalt neljakümne aastane ja rääkisid mulle seda, mida ma juba tegelikult tean. mina olin ikka kakskümmend üks ja tundsin sama palju - liiga palju.