septembris voolab mõistus tagasi oma pessa
nagu voolab vihm või mu
silmad kolbast välja,
kui sa
teeskluskindlal sammul kõnnid,
räägid ühte roppu nalja.

ja ka lehed peegeldavad muiet
sinu väriseval värskel suul
paljad oksad osutavad sulle
kui mind sihib sinu pilgu julm harpuun

ja mina oma unetutel öödel
süüdistan vaid külma täiskuud.

veel eile oli võrdlemisi raske naerda
suunurkadesse veeti mõni tinapomm
ja kurku kukutati kerge nutukäkk
no väkk!!!!

veel eile oli võrdlemisi raske naerda
jalge ette vaadata, bussi oodata,
kiiremini kõndida, sest kiiret ju ei old
kohta kuhu minna ammugi ju pold
ja just siis kõik linna valgusfoorid
näitasid vaid rohelist tuld.

meri irvitab näkku, näitab näppu
ma küüntega pihku vean verised vaod
hõrk hallus põlvi taob valusaid laineid
ja mälestus magusast ikka ei kao

süda kannab mõõka, hing hoiab kilpi
kui kivikuhjast ja merepiirist möödun
kuradi jõuga surun sammud läbi õhu
õhtul olen laip kui mõtted saan söödud

ma olen nimisõna
lihtne käänduv ainsus
kihilisus, mitmenäolisus mu omadus
eile, täna, homme 14 käändes ma väänlen
kui meist saab tegusõna meie ilusamas pöördes

sa mu sügisese õhtu adpositsioon
on ka õpikus kirjas su definitsioon:
"sõna, mis kuulub nimisõna juurde."

kõrvad kõmust krampis
käed klaasist korpas
aga mu silmad on seal-
higilibeda saali nurgas
ja otsivad sind
liblikatest tehtud võõras.